Parataksis kirjalikult viitab lihtsate deklaratiivsete lausete või iseseisvate lausete kasutamisele, mis on kõrvuti nööritud. Neid võib kirjutada sidesõnadega või ilma. Kirjandusliku vahendina võib see lugeja keskenduda konkreetsele ideele, emotsioonile või keskkonnale. Iga lause tugevdab eelmisest jäänud muljet, luues võimsa üldefekti.
Tuletatud kreekakeelsest väljendist, mis tähendab “kõrvuti”, paneb parataxis kokku rea klausleid, mis võivad olla eraldiseisvad. Pikemate ja lühemate lausete segamise asemel saavutab see oma efekti, hoides klausleid koos, lastes neil üksteist ühe ideena selgitada. Näiteks Julius Caesar võttis oma jõu tabavalt kokku parataktilise deklaratsiooniga: “Tulin, nägin, võitsin.”
Parataksis on kasulik seade ka seadistuse kirjeldamisel. Seda kasutatakse Piibli XNUMX. Moosese raamatus kirjeldamaks maailma loomist eimillestki. “Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja maa oli vormitu ja tühi; ja pimedus oli sügavuse ees.”
Ameerika romaanikirjanik Raymond Chandler kasutab filmis “Hüvasti, mu armas” parataksist, et võtta kokku oma peategelasest eradetektiivi väsinud meeleolu. “Mul oli vaja juua, mul oli vaja palju elukindlustust, mul oli vaja puhkust, mul oli vaja kodu maal. Mul oli mantel, müts ja relv.
Parataktilised laused on tõhusad ka kiire mõtete jada kirjeldamisel. Nad võivad esile kutsuda viisi, kuidas asjad näivad juhtuvat korraga. Raamatus Slouching Towards Bethlehem kirjutab Joan Didion: “Ma jäin kellegagi kohtumisele hiljaks, kuid peatusin Lexington Avenue’l ja ostsin virsiku ning seisin nurga peal ja sõin seda ning teadsin, et tulin läänest välja ja jõudsin miraažini.”
Sageli staccato rütm ja parataktilise keele kordamine võivad taju tugevdada. Ameerika kirjanik Toni Morris kirjeldab Sulas tegelast, kellel näiliselt pole minevikku ega tulevikku, kordades kõike, mida tal ei ole. “…ilma mineviku, keele, hõimu, allika, pleekinud postkaardi, seebi, võtmeta ega tubakata.”
Parataksis on vastupidine hüpotaksisele, mis kasutab keerulisi lauseid, et seostada lauses erinevaid ideid ja tähendusi. Seda kasutatakse ka lauses sisalduva mõiste selgitamiseks või laiendamiseks. Hüpotaksist kasutatakse kõnedes sageli retoorilise vahendina.