Paranoiline skisofreenia on vaimne häire, mida iseloomustavad luulud ja kuulmishallutsinatsioonid. See on krooniline haigus ja ravivõimalus on vastuoluline. Meeste paranoilise skisofreenia sümptomid ilmnevad tavaliselt hilisteismelistel või kahekümnendatel, naispatsientidel aga tavaliselt kahekümnendates või kolmekümnendates. Paljud inimesed, kes kannatavad paranoilise skisofreenia all, paranevad vähemalt osaliselt, kuid enamik, kui mitte kõik, kellel on diagnoositud haigus, tegelevad selle haigusega mingil määral kogu elu.
Paranoidne skisofreenia on skisofreenia üks alatüüp, teised on katatoonsed, organiseerimata ja diferentseerimata. Paranoidset skisofreeniat nimetatakse selliseks, kuna patsient kannatab paranoia all ehk irratsionaalse tunde all, et teda kiusatakse taga või on muul viisil ohus. Paranoidse skisofreenia sümptomeid nimetatakse ühiselt psühhoosiks. Haigust diagnoositakse sümptomite jälgimise teel.
Pettekujutused on põhimõtteliselt uskumused maailma kohta, mida patsiendi kultuuris ei oma peaaegu keegi teine. Nagu eespool selgitatud, väljenduvad need sageli tagakiusamise tunde vormis. Näiteks võib paranoiline skisofreenik arvata, et ta on valitsuse pideva jälgimise all ja et nad saavad tema mõtteid lugeda. Pettekujutused võivad esineda ka suurejooneliste uskumuste vormis, mille puhul patsient usub, et tal on üliinimlikud võimed või kuulus identiteet. Teine tüüpiline sümptom, kuulmishallutsinatsioonid, on helide tajumine, mida keegi teine ei kuule, sageli hääli.
Paranoidse skisofreenia varajased sümptomid on vähem tõsised ja võivad hõlmata ärevust ja sotsiaalset tagasitõmbumist. Mõnedel patsientidel tekivad psühhootilised sümptomid ilma hoiatuseta, nn ägeda algusena, mitte järk-järgult. Muud häirega seotud sümptomid hõlmavad mõtlemist, ebaratsionaalne käitumine, sobimatu emotsionaalne väljendus, nõrgenenud võime teistega suhelda ja kas füüsiline liikumatus või liigne liikuvus ilma eesmärgita.
Paranoidset skisofreeniat ravitakse antipsühhootiliste ravimite, patsiendi ja pere psühhoteraapia ning kutse- ja sotsiaalsete oskuste koolitusega. Vajadusel võib abi olla haiglaravist, kas lühiajaliselt või pikaajaliselt. Perekond ja sõbrad peavad võimalusel toimetulekuprotsessi kaasama, sest haigus iseenesest raskendab patsiendil abita ravikuuri läbimist. Sellised organisatsioonid nagu National Skisophrenia Foundation ja National Alliance on Mental Illness korraldavad paranoiliste skisofreenikute ning nende pere ja sõprade tugirühmi.