Parallelism on tava, mida kõnelejad või kirjutajad kasutavad sarnaste klauslite, fraaside, sõnade ja lausete sarnaseks struktureerimiseks oma proosas või kõnes. See võimaldab kõnelejal või kirjutajal oma töös järjepidevust säilitada, võimaldades sujuvamat voogu. Lisaks võib see aidata muuta kõne või kirjatüki veenvamaks, kuna see kasutab kordamist. Kui kõnelejad või kirjanikud panevad kokku mitu konstruktsiooni, mis võivad olla olemuselt paralleelsed, kuid omada hoopis erinevaid vorme, nimetatakse seda vigaseks parallelismiks.
Kui keegi kirjutab proosat, suudab ta lugeja kaasata lehel olevate sõnade jõuga. Samamoodi püüavad avalikud esinejad saada kuulajatelt soovitud reaktsiooni, pannes oma sõnad kokku nii, et nende mõte oleks rõhutatud ja selge. Seotud ja kohmakas kõne või proosa tõmbab ainult kuulajate ja lugejate tähelepanu kavandatud efektist eemale. Seetõttu on alati hea mõte puistata paralleelsuse näiteid kogu pika kõne või mis tahes pikemasse proosapalasse.
Lauses võib paralleelsus ilmneda igal ajal, kui teatud konstruktsiooni korratakse. Näiteks võidakse korrata sarnaseid fraase, nagu lauses “Koer jooksis tuppa, aeda ja meie südamesse.” See võib juhtuda ka siis, kui korratakse kahte või enamat sarnase raamiga lauset, näiteks lauses “Kui oli vaja, mida iganes nõuti, olin nõus seda tegema.”
On juhtumeid, kus selle tehnika kasutamine on olemas, kuid kirjanikud ja kõnelejad ei suuda seda ära tunda. Kui see juhtub, nimetatakse seda vigaseks parallelismiks. Kujutage ette kõnelejat, kes ütleb: “Ma saan sellega hakkama, kui töötan kõvasti, veedan palju hilisõhtuid ja pingutan rohkem.” Selle lause muutmine võib aidata saavutada suuremat sidusust. Kõneleja võiks öelda: “Ma saan sellega hakkama, kui töötan kõvasti, jään hiljaks ja pingutan rohkem.”
Paralleelsust on võimalik saavutada ka pikemas proosa- või retoorikas, kuhjades järjestikku sarnase ülesehitusega lauseid. See tehnika ei saa mitte ainult juhtida tähelepanu teose olemusele, vaid see võib kaasata ka sihtrühma. Kui seda meetodit kasutatakse, kasvab kõigi sarnaste konstruktsioonide jõud, kuni see saavutab viimase osaga võimsa haripunkti. Lisaks sidususe saavutamisele võib kirjanik või kõneleja saavutada ka mõju.