Parafollikulaarsed rakud on väikesed bioloogilised struktuurid, mis asuvad kilpnäärmes ja vastutavad hormooni, mida nimetatakse kaltsitoniiniks, vabastamise eest. Neid klassifitseeritakse endokriinseteks rakkudeks, kuna kilpnääre on sisesekretsiooninääre. Lisaks nimetatakse parafollikulaarseid rakke mõnikord ka C-rakkudeks.
Mõiste “parafollikulaarne” tuleneb rakkude täpsest asukohast ja olekust. Seda tüüpi rakke leidub väljaspool kilpnäärme kotitaolisi õõnsusi ehk folliikuleid sidekoes. Kilpnääre ehk kilpnääre asub kaelal ja seda peetakse üheks suurimaks endokriinseks näärmeks. See on näärmete rühm, mis hõlmab kõhunääret, hüpofüüsi, munasarju ja munandeid ning vastutab erinevat tüüpi hormoonide verre vabastamise eest. Parafollikulaarsed rakud on sarnased teiste endokriinsete rakkudega selle poolest, et need paiknevad kapillaaride lähedal, millele rakud toetuvad hormoonide verre vabastamisel.
Parafollikulaarsed rakud vabastavad verre hormooni, mida nimetatakse kaltsitoniiniks. See on 32 aminohappest koosnev polüpeptiidhormoon, mis on ehk kõige paremini tuntud vereplasma kaltsiumisisalduse vähendamise poolest. See funktsioon tasakaalustab paratüreoidhormooni funktsiooni, milleks on vere kaltsiumisisalduse tõstmine. Tuntud ka kui parathormoon või paratüriin, toodetakse paratüreoidhormooni sekretsiooni kõrvalkilpnäärmetes, mis on neli väikest sisesekretsiooninääret, mis asuvad kilpnäärme tagapinnal.
Kaltsitoniini toodavad parafollikulaarsed rakud, kui nad tuvastavad veres kõrge kaltsiumisisalduse. Kui seda ei kontrollita, võib tekkida hüperkaltseemia. Selle käivitab primaarne hüperparatüreoidism, mis tekib paratüreoidhormooni liigse sekretsiooni korral. Kaltsitoniini loendur toimib kõrge kaltsiumisisalduse tõttu, pärssides osteoklastide aktiivsust. See viitab osteoklastide tegevusele, mis on luu resorptsiooni või luu lagunemise eest vastutavad luurakud. Selle protsessi käigus toodetud kaltsium vabaneb seejärel verre, aidates seega kaasa vere kaltsiumisisalduse suurenemisele.
Parafollikulaarsed rakud võivad muutuda vähiks, mille tulemuseks on seisund, mida nimetatakse kilpnäärme medullaarseks kartsinoomiks või medullaarseks kilpnäärmekartsinoomiks. Geneetika on vastutav umbes veerandi seda tüüpi vähi juhtudest. Kui põhjus on geneetiline, käivitab vähi RET-i proto-onkogeenis esinev mutatsioon. Arstid usuvad, et kaltsitoniini liigne tootmine põhjustab kõhulahtisust, mis on medullaarse kilpnäärme kartsinoomi esmane sümptom. Ravi hõlmab tavaliselt operatsiooni ja edukus sõltub üldiselt sellest, kui varakult vähk diagnoositakse.