Papppaat ilmus esmakordselt 1962. aastal, kui Davis Pratt Lõuna-Illinoisi ülikoolist selle füüsikaprojektina ehitas. Püüdes tõestada, et papp suudab täita ujuvuse põhimõtteid, kasutas Pratt lainepaberit, et toota 2.44 meetrit pikk, 30 tolli (76 sentimeetrit) lai ja 12 tolli (30.5 sentimeetrit) sügav alus. 225-naelase (102.6 kg) inimese kandmisest. Papppaat ise kaalus 20 naela (9.07 kg).
Oma projekti eesmärgi täitmiseks pidi Pratti veesõiduk läbima 100 jalga (30.4 meetrit) ilma uppumata ja see läbis selle testi kergesti. See äratas ka rahaliste raskustega paadihuviliste tähelepanu kogu USA-s ja peagi leidus jäljendajaid kõikjal. Lõuna-Illinoisis korraldati 1974. aastal papist paatide regatti, mis laienes kümnetele sarnastele võistlustele üle kogu riigi. Enam kui 30 aastat hiljem on populaarseim selline sündmus maailmameistrivõistlused kartongpaatidel Greer’s Ferry Lake’il Heber Springsis, AK.
Peale selle, et need on odavad – tüüpilise papppaadi saab ehitada alla 50 USA dollari (USD) eest – on need soodsad keldrikorrused saanud populaarsust oma mitmekülgsuse ja transpordilihtsuse tõttu. Valmistatud volditud lainepapi lehtedest, mis on liimi ja kanali- või kipsplaadi teibiga kokku liidetud ning vuukikohtadest ja servadest kontakttsemendiga hüdroisoleeritud, saab neist kujundada mitmesuguseid väljamõeldud kujundeid. Papppaadi ainsad piirangud on ehitajate kujutlusvõime ja veesõiduki enda raskuse kandevõime. Viimastel aastatel on Heber Springsi konkureerivate paatide hulgas olnud kuue reisijaga vedur, dragster ja kaelkirjak.
Kuid papppaat on kasvanud ka uudsuse staatusest kaugemale. Rohkem kui 1,500 entusiasti üle Ameerika Ühendriikide ja kogu maailmas kasutatakse seda nüüd vaba aja veetmiseks, kalapüügiks ja süstasõiduks. Üldiselt sõidetakse süstaaerudega, ei soovitata soolases vees ega ka kärestikus. Võistluslikul paadiga sõitmisel keelatud ainete hulka kuuluvad epoksiid, klaaskiud, metall ja eelnevalt vahatatud papp. Mõned pappkaatrid on vastu pidanud üle 20 aasta.