Pangavälised pangad on finantsasutused, millel ei ole pangalitsentse. Nad võivad täita paljusid samu ülesandeid nagu pank, kuid neil on keelatud muid ülesandeid täita, näiteks hoiuseid vastu võtta. Mõned pangavälised pangad on isegi föderaalse hoiuste kindlustamise korporatsiooni (FDIC) poolt kindlustatud. Levinud pangavälised asutused hõlmavad hüpoteeklaenu-, kindlustus- ja finantsettevõtteid.
Kuigi pangavälised pangad ei ole litsentseeritud, kuna nad pakuvad finantsteenuseid, peavad nad tavaliselt siiski järgima pangaeeskirju. Need on juhised ja piirangud, mis on välja toodud ja jõustatud valitsuse poolt. Kuigi see nõue on tavaline, ei ole see universaalne; on valdkondi, kus mittepangad saavad tegutseda väheste eeskirjadega või üldse mitte.
Pangavälised pangad pakuvad laia valikut teenuseid. Paljud neist asutustest keskenduvad mõnele valdkonnale, nagu investeeringud, pensioni planeerimine või krediiditeenused. Teised, näiteks riskikapitaliettevõtted, täidavad ühte põhifunktsiooni.
Mõned tavalised pangaväliste pankade pakutavad teenused hõlmavad rahaturgude ja varahaldusteenuste pakkumist ning aktsiate tagamist. Laenuandmine on levinud teenus ka mittepangandusasutuste seas. Need võivad olla üldised laenud või raha jagamine konkreetsetel eesmärkidel, näiteks haridus.
Pangavälised pangad ei tohi tavaliselt hoiuseid vastu võtta ja seetõttu peavad nad leidma oma tegevuse rahastamiseks muud viisid. Levinud meetod on kasutada võlainstrumente, nagu hüpoteegid, võlakirjad ja sertifikaadid. Üksus teenib raha sisuliselt võlaomandi üleandmise protsessi kaudu.
Pangaväline pank saab raha teenida ka oma teenuste eest tasu võtmisega, tavaliselt intressimaksena. Sageli on see ette nähtud rahaliste vahendite ülekandmiseks ühelt osapoolelt teisele. See on sisuliselt protsess, mille käigus ühendatakse need, kes vajavad kapitali, inimestega, kellel on raha.
Pangavälise ettevõtte peamine väljakutse on tasakaalustada saadavaid vahendeid nende jaotatavate vahenditega. Seetõttu tuleb sissetulevate ja väljaminevate vahendite voog täpselt ajastada. Mittepank täidab seda vastutust sageli, pakkudes pikaajalisi laene kõrge intressimääraga, samas kui laenab lühiajaliselt madalama intressimääraga. See tagab rahavoo, vähendades samas laenuvõtmise riski.
Üks olulisi erinevusi pangavälise panga ja litsentsitud panga vahel on see, et viimane peab järgima rohkem föderaalseid eeskirju. See hõlmab teatud tingimuste, näiteks kapitalinormi nõude säilitamist. Pank võib perioodiliselt pöörduda ka föderaalvalitsuse poole, et saada abi sularahareservide suurendamiseks.