Mõistet “palfrey” kasutati keskajal, et klassifitseerida teatud tüüpi hobusid, kellel on ainulaadne neljalöögiline kõnnak, mis sobis pikkadeks kestvussõitudeks. Kuna palfrey kõnnak oli loomulikult sile ja voolav, oli hobune eelistatud ratsahobune, eriti naiste jaoks. Ka mehed sõitsid aga eriti pikkadel retkedel, kuna hobused võisid tunde ühtlases tempos liikuda. Palfrey oli väga kulukas ja seda said endale lubada ainult aadli liikmed.
Palfrey ei ole konkreetne hobusetõug, vaid pigem tüüp. Tänapäeval tuntakse palfrey’t paremini kui ühejalgne, mis viitab hobuste ainulaadsele maapinda katvale kõnnakule. Nad liiguvad nelja löögi rütmis, mis on äärmiselt sujuv ja ka väga energiasäästlik. Kõnn on kiiruselt võrreldav traaviga, kuid tunduvalt mugavam ning teatud hetkel on hobuse liikumise ajal maas vaid üks tema jalg. Sellest tuleneb ka nimetus “üksjalgne”, et viidata nendele ainulaadsetele kõnnakuga hobustele, kelle populaarsus hakkas taas tõusma 1990. aastatel, kui ratsanikud leidsid, et kõnnak toimib hästi puuetega ja uutele ratsanikele ning on meeldiv ja lõbus ka kogenud hobustele. ratturid.
Keskajal kuulus kvaliteetse palfrey tavaliselt kõrgklassi esindajale ning talupojad ja alamklassi liikmed sõitsid traavihobustega ehk rounceydega, tavalistel hobustel, millel polnud erilist kõnnakut. Tavaliselt kuulus rüütlile mitu palfrey’t, mida reisil kasutada, ja naised ratsutasid eranditult palfrey’dega. Kõrgelt aretatud hobuseid sai kasutada nii jahil ja lõbusõidul kui ka reisidel. Kõigil juhtudel pidi palfrey olema nii ilus kui ka andekas, nagu kinnitavad paljud keskaegsed maalid hobustest ja nende ratsanikest.
Palfrey ainulaadne kõnnak liigitatakse mõnikord ambleks, kuna see on hobuse jaoks vaevatu ja ratsaniku jaoks sujuv. Paljudel hobusetõugudel, nagu ameerika sadultõugudel ja islandlastel, on ka ainulaadne kõnnak, mida saab esile tuua loomupäraselt andekate hobuste puhul. Üksjalgse amble on nende kõnnakutega seotud, kuid nõuab hobuselt vähem pingutust. Paljusid tõuge ristatakse, et tuua esile palfrey unikaalne kõndiv kõnnak, kusjuures ühejalgsete registreerimisühingud tunnustavad teenete alusel, mitte vereliinide kaasamist.