Pakkumise seadus on majanduse aluspõhimõte, mis ütleb, et kui teatud toote pakkumine suureneb, tõuseb ka selle toote hind. Seda täheldatakse tavaliselt uute toodete puhul, mille järele on suur nõudlus, kuid see võib kehtida ka paljude muude toodete, sealhulgas kaupade kohta. Nõudluse ja pakkumise seadusi võrreldakse ja kasutatakse sageli üksteisega, kuid need on iseseisvad majandusteooriad.
Kuigi tarneseadus viitab sellele, et ettevõtted kipuvad maksimeerima kasumit, tootes tooteid, kui nende hind tõuseb, ei ole see alati nii. Kindlasti, kui ettevõte näeb hinnatõusu ja suudab sama kuluga toodet toota, kasutab ta seda olukorda nii kaua ära, kui suudab. Mõnel juhul toob toote suurema osa tootmine siiski kaasa teatud ebatõhususe. Näiteks võib ettevõttel tekkida vajadus maksta ületunde või helistada plaanivälistele tarnetele, mis mõlemad muudavad tootmise kallimaks. See võib hinda tõsta, kuid säilitada ainult kasumimarginaali varasemal tasemel.
Majandusteaduses märgitakse pakkumise seadust sageli pakkumise kõverana, kuigi tavaliselt on mudel sirgjoon, mis ulatub üles vasakult paremale. X-teljel ehk horisontaaljoonel on kogus. Y-teljel ehk vertikaalsel joonel on hinna joon. Tavaliselt näidatakse mudelit ainult üldiseks viitamiseks, graafikul ei mainita toodet, hinda ega tarnekogust.
Nõudluse ja pakkumise seadused on tihedalt seotud, sest need kaks töötavad käsikäes. Kuna pakkumine suureneb koos hinnaga, siis nõudlus lõpuks langeb. Lõpuks toob see kaasa hinnalanguse, kuna ettevõtted püüavad vabaneda üleliigsetest laovarudest. Sageli on need kaks rida näidatud samal graafikul ja neid nimetatakse ühiselt nõudluse ja pakkumise seaduseks, kuigi need on kaks erinevat seadust. Üldiselt on nõudlus ja pakkumine kaks vastandlikku jõudu, mis töötavad üksteise vastu, kuni pakkumine ja nõudlus jõuavad tasakaalu.
Arvestades, et pakkumise seadus viitab kaudselt sellele, et kasumi maksimeerimine julgustab ettevõtet rohkem tootma, näevad paljud seda seadust kui viisi majanduse stimuleerimiseks majanduslanguse perioodidel. Need isikud järgivad pakkumise poole teooriat. Sageli tsiteerivad nad seda teooriat põhjusena ettevõtete tulu- ja muude maksude alandamiseks, et stimuleerida erasektorit ja soodustada majanduskasvu.