Päästeparv on turvavarustus, mida kasutatakse hädaabitranspordiks, et inimesi uppuvalt või ohustatud laevalt eemale viia. Päästeparved on vähemalt osaliselt kokkupandavad, erinevalt päästepaatidest, mis on tugevad. Tavaliselt hoitakse päästeparve kokku varisenud olekus ja neid tuleb regulaarselt kontrollida, et veenduda, et need on heas töökorras. Laeva pardale astudes tuleks inimestel harjumuseks teha kindlaks, kus päästeparved asuvad, ja välja selgitada, kas need on hädaolukorras määratud konkreetse päästeparve või -paadi juurde.
Mõned päästeparved on täispuhutavad. Need on valmistatud vastupidavatest materjalidest ja võivad olla kinnitatud täitekanistrid, mis aktiveeruvad saki tõmbamisel. Selle konstruktsiooni eesmärk on tagada, et parv täitub kiiresti hädaolukorras ja et täitmist on lihtne teostada, kui laeval pole töötajaid. Teistel päästeparvedel võib olla kokkupandav konstruktsioon, näiteks küljed, mis käivad alla, kui parve ei kasutata.
Lisaks läbisõiduviisile pakub päästeparv tavaliselt ka peavarju, et inimesed oleksid vähemalt osaliselt ilmastiku eest kaitstud. Kaasaegsete päästeparvede hulka kuuluvad ka suunamismajakad, asukohatransponderid ja muud tööriistad, mis on loodud nende leidmise hõlbustamiseks, näiteks kõrge lipuga mast, mis muudab päästeparve hõlpsasti märgatavaks. Päästeparved võivad sisaldada ka toidu- ja veeratsioone, ilmakaarte ja põhilist esmaabikomplekti.
Kaasaegse päästeparve eesmärk on pakkuda mõistlikku peavarju, mis kestab seni, kuni inimesed leitakse. Tänu päästeparvedele paigaldatud arvukatele turvaelementidele ei peaks inimesed ideaalis kaua ootama. Päästelaevad ja -lennukid saab päästelaevad ja -lennukid hädasignaali saatmisel välja saata lähimalt maalt ning inimesed saab kiiresti ohutusse kohta toimetada. Ookean on aga suur koht ja asjad lähevad valesti; mõnikord triivib tõstuk mitu päeva, enne kui ta leitakse.
Ajalooliselt olid ohutusprotseduurid laevadel pigem juhus. 20. sajandi alguseni ei nõutud laevadelt isegi piisavalt päästeparve ega paate, et oma maksimaalset kandevõimet mahutada. Ookeanilaeva RMS Titanic uppumisega 1912. aastal tekkis ohutusliikumine ning laevad pidid kandma päästeparve ja järgima muid ohutusprotseduure. See uppumine andis tõuke ka Atlandi ookeani põhjaosa katvale jääpatrullile, et jälgida merejää tingimusi ohutuse tagamiseks.