Paariluuletused on luuletused, mis koosnevad kahest reast, mis tavaliselt riimuvad. Need kaks rida on tavaliselt sama pikkusega. Inglise luules mõõdetakse meetrit tavaliselt silpides ja paariread on sageli kas kaheksa või kümne silbi pikkused. Paariluuletusi on inglise luules kasutatud sadu aastaid, sellest ajast peale, kui riim sai inglise luule tunnuseks. Kupletti on kasutatud ka põhiüksusena ehk stroofina pikemates, laiendatud luuletustes ning see esineb ka muudes poeetilistes vormides, näiteks sonettis.
14. sajandil kirjutades võis Geoffrey Chaucer olla esimene inglise luuletaja, kes kasutas regulaarselt kuplet. Tema Canterbury lugude üldine proloog, nagu ka mõned kogumiku lood, on kirjutatud riimipaelte. Chaucer kirjutas kümnesilbiliste ja viiest aktsendist koosnevate ridadega, mida nimetatakse jambiliseks pentameetriks, millest sai enamiku paariluuletuste standardmõõtur.
Paare kasutati mõnikord 16. sajandi lõpu draamades, mis on paremini tuntud selle poolest, et need on kirjutatud riimimata kujul, mida tuntakse tühivärsina. Näidendides kasutasid Shakespeare ja tema kaasaegsed aeg-ajalt kuplete, et tähistada tegelaste kõnede lõppu, aga ka stseene ja tegusid. Tavaliselt olid need suletud paarid või kaks tekstirida, mis võisid iseseisvalt seista ühe lause või üksusena.
17. ja 18. sajandil kasutati riimipallete sageli laiendatud värsikompositsioonides, mida nimetatakse kangelaslikuks paarisluuletuseks. Kangelaslik paar on saanud oma nimed nii eeposes kui ka draamas. John Dryden kasutas kangelaslikke kuplete näidendites nagu Tyrannick Love ja luuletustes, sealhulgas Mac Flecknoe. Alexander Pope’i peetakse sageli ka vormimeistriks. Paavsti märkimisväärsete kangelaslike luuletuste hulka kuuluvad Luku vägistamine ja Essee inimesest.
Paare on pikka aega peetud hästi sobivaks teist tüüpi poeetiliste vormide sulgemiseks, kuna need on nii kokkuvõtlikud. Inglise või Shakespeare’i sonett on üks selline näide. See vorm algab kolme neljarealise stroofiga, millest igaüks arendab tavaliselt mõnda mõtet või ideed. Shakespeare’i soneti viimast paari nimetatakse pöördeks ja see võib võtta kokku luuletaja tunded või väljendada iroonilist suhtumist eelnevate stroofidesse.
Alates 19. sajandist hakkasid kupletid poeetilise vahendina välja langema. Sellest ajast peale on need suures osas tõrjutud teiste riimiskeemide ja ka riimimata luulega üldiselt. Sellegipoolest jäävad need inglise luule oluliseks vormiks.