Oksümoronil on luules tavaliselt kahekordne roll: sageli on see mõeldud erksa ja meeldejääva pildi või fraasi loomiseks ning lugeja hetkeks peatumiseks, et äsja loetu tähendust mõtiskleda. Kombineerides kaks sõna või terminit, mis on oma olemuselt vastuolulised, võib tõhusa oksümoroni kasutamine luua fraasi, millel on püsiv resonants ja vahetum esilekutsuv tundlikkus. See võimas fraas võib samuti aidata lugejal hetkeks peatuda, et mõtiskleda teoses esineva oksüümoroni tähenduse üle, mida saab kasutada luuletusrütmi juhtimiseks või punktide märkimiseks.
Oksümoron luules või mis tahes muud tüüpi teostes on fraas, mis koosneb kahest või enamast vastuolulisest sõnast, mida kasutatakse koos. Levinud näited hõlmavad selliseid termineid nagu “jumbo krevett” või “mõru magus” ja neid ei kasutata koos mitte ainult kontrasti loomiseks, vaid ka uue tähenduse loomiseks. Kui keegi kasutab luuleteoses oksüümoronit, siis tavaliselt üritab poeet fraaside kooskasutusest luua sama tüüpi uut tähendust. See tähendab, et oksümoroni tõhusaks kasutamiseks ei piisa lihtsalt kahe vastuolulise sõna kokkupanekust, kuna vaja on seda suuremat tähendust.
Üks levinumaid viise, kuidas luuletaja võib oksüümoronit luules kasutada, on oksümoroni kasutamise kaudu võimsama pildi või idee loomine. See võib konkreetsele fraasile või ideele luuletuses teoses suuremat rõhku panna ja muuta luuletuse meeldejäävamaks. Selle näidete hulka kuuluvad William Shakespeare’i fraasid “Lahkumine on nii magus kurbus”, milles mõiste “magus kurbus” muutub üsna meeldejäävaks. See oksümoroni konkreetne kasutusala ei hõlma mitte ainult alliteratsiooni, vaid ka ettekujutus kurbusest, mis on magus või miski, mis kellelegi meeldiks, loob palju meeldejäävama kuvandi.
Oksümoroni kasutamine luules võib võimaldada ka luuletajal lugeja jaoks luuletusrütmi paremini kontrollida. Paljud lugejad võivad luulet lugeda mõnevõrra kõrgendatud tempoga, mis võib takistada neil lugemise ajal peatust ja luuletust kaalumast. Oksümoroniga kokku puutudes võib see aga olla piisavalt häiriv, et lugeja on sunnitud peatuma ja mõtlema, mida ta täpselt on lugenud. See võimaldab luuletajal kontrollida luuletuse rütmi ja panna lugeja mõtlema punktile, millel võib olla luuletuses eriline või suurem tähendus.