Otsene materjalihinna kõikumine on seotud materjalide eest makstud tegeliku hinna ja ostja eelarves ostu sooritamiseks kavandatud hinna erinevusega. Tegelikku erinevust võib väljendada positiivse dispersioonina, mis tähendab, et materjalid maksavad eelarves ettenähtust rohkem, või negatiivse dispersioonina, mille puhul kaubad maksavad eelarves ettenähtud summast vähem. Otsese materjalihinna erinevuse arvutamine võib olla väga kasulik, kui on vaja hallata mis tahes tüüpi kaupade või teenuste tootmiseks kasutatud materjalide kulusid ja tagada, et ettevõte teenib mingit puhaskasumit.
Materjali otsese hinnaerinevuste arvutamine algab konkreetse kaubaartikli eelarves sisalduva tegeliku summa kindlaksmääramisega. Sealt edasi on vaja kindlaks teha sellele kaubale kulutatud summa, veendudes, et nii eelarve kui ka ostude kogused on võrdsed. Lahutades eelarvelistest kuludest tegelikud kulud, on võimalik kindlaks teha, millist tüüpi otsene materjali dispersioon eksisteerib.
Materjali otsese hinnaerinevuste üldist ideed võib näha pirukate valmistaja näitel, kes kasutab lõpptoote valmistamiseks külmutatud pirukakoore. Kui tegija vajab pirukate küpsetamiseks 500 kesta ja on iga koore ostmiseks eelarves 1 USA dollar (USD), on see 500 dollari suurune reaartikkel. Kui pirukakoored maksavad igaüks 1.50 USD, tähendab see, et pirukatootja kulutab tegelikult 750 USD, et hankida vajalik arv pirukakoore. Selle tulemusena on otsene materjalihinna erinevus kokku 250 USD.
Samal ajal, kui pirukate valmistaja suudab osta need 500 pirukakoort hinnaga 0.75 USD, tähendaks see tegelikuks kuluks 375 USD. Selle stsenaariumi korral oli ostukulu tegelikult väiksem kui eelarves ette nähtud. Selle tulemusena esitatakse materjali otsene hinnaerinevus 125 USD negatiivsena. Kuigi pirukate valmistaja esitati pigem negatiivse kui positiivse arvuna, kärpis see tegelikult materjalikulusid selle erinevusega ja suurendas iga müüdud piruka pealt teenitavat kasumit.
Olukordades, kus materjalide tegelik maksumus ja samade materjalide eelarve samades kogustes on samad, tähendab see, et materjalide otsene hinnaerinevus on null. Tavaliselt soovivad ettevõtted saavutada vähemalt selle dispersioonitaseme. Eelistatavalt on eesmärgiks kindlustada materjale ühikuhinnaga, mis jääb alla eelarves ette nähtud summa, mis võimaldab vähendada valmistoodangu valmistamise kulusid ja teenida tegevusele täiendavat puhaskasumit.