Hüpoteeklaenud on eluasemelaenud, mida investorid tavaliselt elamukinnisvara ostmiseks kasutavad. Seda tüüpi hüpoteeklaenu kasutavad laenuandjad kõige sagedamini Ühendkuningriigis (Ühendkuningriigis), kuid sarnased kinnisvarainvesteeringute hüpoteegid on saadaval ka teistes riikides. Laenuandjad nõuavad suuremaid sissemakseid ostmis-to-üüritavate hüpoteeklaenude puhul kui esmase elukoha tagatisega laenude puhul, sest laenuvõtjad jätavad suurema tõenäosusega laenude võlgnevuse kui nende peamise koduga seotud hüpoteeklaenude puhul.
Ühendkuningriigis kiidavad laenuandjad tavaliselt hüpoteeklaenu taotlejad heaks, võttes heakskiidetud laenusumma aluseks laenuvõtja palga kordse. Laenuandjad võimaldavad inimestel osta eluasemeid, mis maksavad kuni kolm korda nende aastapalgast. Kindlustusandjad, kes hindavad hüpoteegi ostu-üürileandmise taotlusi, võtavad arvesse ka üüritulu suurust, mida laenuvõtja loodab saada. Prognoositav üüritulu peab ületama igakuist hüpoteegi summat, et laenuvõtjal oleks üleliigseid vahendeid regulaarsete maksete tegemiseks, kui on kuid, mil üüritulu ei laeku.
Ostetavad hüpoteegid on saadaval fikseeritud või reguleeritava intressimääraga laenudena. Fikseeritud laenud amortiseerivad üldjuhul 20 või 30 aasta jooksul ning laenuvõtja makseid rakendatakse põhisummale ja intressidele. Reguleeritava intressimääraga hüpoteeklaenud nõuavad sageli ainult intressimakseid ja intressimäärad võivad muutuda iga kuu või aasta kaupa. Inimesed võtavad tavaliselt eluasemehindade tõusu korral ostu-üürimiseks hüpoteeke ja loodavad, et nad saavad maja lõpuks kasumit.
Ajalooliselt olid Ühendkuningriigi laenuandjad kinnisvarainvesteeringute rahastamise suhtes ettevaatlikud, sest üürniku õigused tähendasid seda, et üürileandjal kulus üüri maksmata jätnud üürniku väljatõstmiseks sageli pikk aeg. 1988. aasta eluasemeseadus ja selle 1997. aastal tehtud muudatused nägid ette, et enamik eluruumide üürilepinguid tuleb liigitada lühiajaliste üürilepingute alla. Nende lepingute alusel saavad üürileandjad välja tõsta üürnikud, kes on kaheksa nädalat üürimaksetest maas. See tähendab, et üürileandjatel on väiksema tõenäosusega pikemaid perioode, mil üüritulu ei laeku.
Laenuandjal on õigus sund võtta kinnisvara, mis on ostetud väljaostu-üürile seatud hüpoteegiga, kui laenusaaja ei maksa makseid. Pärast kodu sulgemist saab laenuandja müüa kinnisvara oksjonil või eramüügi teel ning kasutada kogutud vahendeid tasumata maksude, kindlustuskulude ja laenujäägi tasumiseks. Laenuvõtja maksejõuetuse ohu tõttu ei soovi enamik laenuandjaid pakkuda hüpoteeklaenu, kus eluaseme hind langeb, sest laenusumma võib laenuvõtja maksejõuetuse korral ületada hüpoteegi summat.