Osmootne diurees ehk lahustunud diurees viitab suurenenud urineerimisele, millega kaasneb lahustunud ainete igapäevane eritumine üle 750 milliosmooli. Lahustunud ainete (nt uurea või glükoos) filtreerimise suurenemine, mida neerud ei suuda uuesti absorbeerida, võib põhjustada naatriumi ja vee reabsorptsiooni halvenemist. See viib osmootse diureesini. Osmootne diurees põhjustab veekadu neerusüsteemist, mistõttu võib see põhjustada hüpovoleemiat või ebanormaalselt madalat veremahtu. See võib esineda patsientidel, kes kasutavad farmakoloogilisi diureetikume või kellel on halvasti kontrollitud suhkurtõbi.
Diurees viitab uriini koguse või urineerimise suurenemisele. See on nefroloogias oluline kontseptsioon, eriti kuna seda saab kasutada veremahu vähendamiseks hüpervoleemilistes seisundites, nagu hüpertensioon ja turse. Osmootse diureesi korral jäävad luumenisse ained, mida neerutuubulid ei omasta kergesti, põhjustades osmootse rõhu tõusu. Osmoosi nähtusega, kus vesi läheb läbi poolläbilaskva membraani suure lahustunud aine kontsentratsiooniga lahusesse, läheb vesi seejärel luumenisse. See viib vee tagasiimendumise vähenemiseni, mille tulemuseks on suurenenud uriinieritus.
Osmootsed diureetikumid on ained, mida neerutuubulid ei omasta kergesti. Nende ainete hulka kuuluvad uurea, sahharoos ja mannitool. Mannitool toimib peamiselt proksimaalsetes tuubulites ja inhibeerib nii vee kui ka lahustunud ainete reabsorptsiooni neerutuubulites, suurendades neerutuubulite vedeliku osmolaarsust. Seda kasutatakse meditsiinilistes tingimustes, kus kehavedelike hulk on suurenenud, nagu hüpertensioon, ajuturse, neerupuudulikkus ja glaukoom. Mõnikord kasutatakse seda aspiriini, bromiidide ja barbituraatide üleannustamise raviks.
Haigusseisundid, mis on seotud neerude suutmatusega toruvedelikust liigseid lahustunud aineid tagasi absorbeerida, võivad samuti põhjustada osmootset diureesi. Näiteks suhkurtõve korral tõuseb vere glükoosisisaldus ebanormaalselt. Kui glükoosi kontsentratsioon veres jõuab umbes 250 milligrammini detsiliitri kohta, imendub tuubulitesse tagasi vaid väga väike kogus glükoosi. Sel hetkel on tuubulite “transpordimaksimum” ületatud.
Suurenenud glükoosikoormus neerudes ületab tuubulite võimet glükoosi tagasi absorbeerida. Liigne glükoos tuubulites toimib osmootse diureetikumina, mis põhjustab kiiret vedelikukaotust ja sagedast urineerimist või polüuuriat. Diabeedi polüuuriaga kaasneb polüdipsia ehk joomise sagenemine. Polüdipsia tekib kõrge uriinierituse tuvastamise ja janumehhanismi aktiveerimise tõttu.