Grammatikas on osastav verbivorm või verbaalne, mis toimib omadussõnana. Seda saab liigitada verbaalseks või verbivormiks, kuna see väljendab tegevust või praegust olekut. Kuigi osalause põhineb tegusõnal, toimib see omadussõnana, kuna see muudab lauses nimi- või asesõna. See võib olla kirjutatud või väljendatud olevikus või minevikus. Osalause võib kirjutada ka osalause osana, mida tuntakse osalausena.
Oleviku osastav on sõna, mis lõpeb sõnaga “-ing”. Sel juhul sisaldavad laused sageli abistavat tegusõna “olema”, et näidata praegust tegevust. Mõned näited hõlmavad järgmist: “Ma kõnnin laudteel” või “Ta magab”. Mõnikord võtab olevikuvorm, mis lõpeb sõnaga “ing”, omadussõna rolli, et kirjeldada või muuta lauses olevat nimi- või asesõna. Selle juhtumi näited võivad hõlmata järgmist: “Haukuv koer häiris naabreid” või “Võitnud meeskond mängis suurepärase mängu.”
Seevastu minevikuosaline on sõna, mis lõpeb sõnadega “-ed”, “-en” või “-ne”, samuti “-d”, “-n” või “-t”. Laused, mis sisaldavad verbaalse minevikku, viitavad möödunud või lõpetatud tegevusele. Mõned minevikuvormis kirjutatud laused võivad sisaldada: “Ma olen õppinud hispaania keelt” või “Ta parandas katkise tooli käe.” Muud näited hõlmavad järgmist: “Ettevõte saatis tšeki postiga” või “Ta oli juba poodi läinud.”
Sõnaline võib olla kirjutatud ka fraasi kujul. Osalusfraas koosneb verbaalse oleviku või mineviku vormist, millele lisanduvad kõik osalauses väljendatud olemis- või tegevusseisundi muutjad, täiendid, samuti objektid ja otsesed objektid. Näiteks lauses “Lynn märkas hirve pargis ringi liikumas” toimib osalause “pargis ringi liikumas” hirve muutva omadussõnana. Teises lauses: “Söönud kõik oma köögiviljad, valmistas ta magustoiduks” töötab fraas “söönud kõik oma köögiviljad” omadussõnana, mis muudab asesõna “ta”.
Lauses tuleb nii osalause kui ka osalause kirjutada võimalikult lähedane nimi- või asesõnale selguse ja rippuva muuteaine vältimiseks. Sellise veaga lause jätab nimi- või asesõna välja, jättes seega modifikaatori rippuma või rippuma. Nimi- või asesõna peab olema lause põhilause subjektina selgelt identifitseeritud, et osastav saaks sellele hõlpsasti viidata. Lause „Joostes läbi põllu, ta komistas suure kivi otsa” ütleb põhilause, et isik — tema — sooritas muutvas lauses — Läbi põllu jooksmise — mainitud toimingu.