Mahemesindus on protsess, mille käigus kasvatatakse mesilasi ilma pestitsiide, herbitsiide ja muid ebaloomulikke või kahjulikke aineid kasutamata. Selleks, et mesindus sobiks mahepõllumajandusliku määratlusega, tuleb mesilasi kasvatada looduslike materjalide ja meetodite abil, hoolitsedes selle eest, et mesilaste tervis oleks madal ja stressitase oleks madal. Oluline on märkida, et mesinik võib pidada oma jõupingutusi orgaaniliseks isegi siis, kui ta ei vasta kõigile neile standarditele. Tavaliselt peab ta nendele standarditele vastama, kui ta soovib, et tema mesindusprojekt oleks orgaaniline.
Mahemesinduse selgrooks on tagada, et tarudes kasutatavad tooted ja ained oleksid mesilastele ja mesinikule ohutud. Kui mesinik või tema mesilased ei saa seda ohutult käsitseda ega tarbida, ei kuulu see mahemesindusse. Pestitsiidid ja herbitsiidid on nende asjade hulgas, mis mahemesinduses on keelatud. Need ained võivad nõrgendada mesilaste immuunsüsteemi, muutes neil tõenäolisemaks ka haiguste tekke.
Taru asukoht mängib sageli olulist rolli selles, kas mesindustegevust peetakse mahepõllumajanduslikuks või mitte. Mahemesinduse sertifitseerimisstandardid võivad nõuda, et taru oleks teatud kaugusel looduslikust taimestikust või maast, mida kasvatatakse mahepõllumajanduslike meetoditega. Näiteks nõuavad mõned sertifitseerimisstandardid, et mahepõllumajanduslikul mesindusel peab olema vähemalt kolm miili (4.82 kilomeetrit) mahepõllumaad või looduslikku taimestikku. See aitab tagada, et mesilased piiravad oma toitumist nendes piirkondades, kuna tõenäoliselt ei lenda nad toitu otsima kaugemale.
Mahemesindus nõuab ka mesinikelt ainult looduslikest materjalidest ehitatud tarusid. Näiteks võib mahemesinik ehitada taru värvimata puidust. Kuid mahemesinik ei piirdu ainult taru ehitamisega. Ta kasutab ka tööriistu, mis on toiduga kokkupuutumiseks ohutud ja vabad võimalikest saasteainetest.
Mahepõllumajanduslikuks tegevuseks nimetamiseks võetakse arvesse ka seda, kuidas mesinikud tarusaadusi koristavad. Mahemesinik jätab koristades osa mett tarusse, tagades, et mesilased saavad sellest toituda, kui ilmad on väga külmad või kuivad. Sageli aitavad mesinikud oma mesilaste toitumist täiendada, pakkudes neile suhkruvett. Mahemesinik väldib seda tava, sest ta teab, et see pole tema mesilastele tervislik. Mahemesinikud jätavad mesilasvaha eemaldamisel ka mesilastele osa algsest kärjest, mis aitab vähendada mesilaste stressi.