Lihana müüdav mahekana on linnuliha, mida on söödetud kemikaalivaba kvaliteetse toiduga. Enamikus maailma osades tarbivad mahepõllumajanduslikuna turustatavad kanad taimseid valke, teravilju ja teravilju koos toidulisandiga või toidulisanditega, mis sisaldavad olulisi vitamiine ja mineraalaineid. Mõnele mahekanale antakse ka kalajahu. Mõnedele mahepõllumajanduslikena märgistatud kanadele antakse dieeti, mis ei luba geneetiliselt muundatud sööta.
Mõnes riigis annavad traditsioonilised kanakasvatajad oma karjadele regulaarselt antibiootikume, mis soodustavad kasvu. Mahepõllumajanduslikud kanakasvatajad ei luba oma karjadel antibiootikume alla neelata; mõnel juhul võib aga mahepõllumajanduslikult kasvatatud kanu, keda on rünnanud haigused, ravida antibiootikumidega ja neid võib siiski seaduse järgi mahekana müüa.
Mahepõllumajanduslikku kanasööta ei töödelda kahjurite või taimehaiguste hävitamiseks kemikaalidega. See tõstab seda tüüpi söötade tootmiskulusid ja lõpuks ka orgaanilise kana kulusid. Paljud tarbijad usuvad aga, et kõrgem hind on seda väärt, sest liha tarvitajatel on väiksem tõenäosus tõsiste haiguste, näiteks vähi tekkeks.
Mahekanu võib hoida puuris või karjamaal. Paljud tervisliku toidu ja lihaloomade kaastundliku kohtlemise pooldajad ei kiida heaks intensiivfarmides valitsevaid rahvarohkeid tingimusi. Nendes tingimustes ei jäeta puurilindudele peaaegu liikumisruumi ning neid hoitakse vähese valgusega ja stressirohketes tingimustes. Mahepõllumajanduslikele kanudele ei anta kemikaale ja antibiootikume, mida mittemahepõllumajanduslikele kanadele antakse, et saada lühema aja jooksul tapmiseks valmis rasvaseid kanu, kuid rahvarohkete tingimuste tõttu võib neil suurem tõenäosus haigestuda. Tõenäoliselt kannatab ka nende liha kvaliteet.
Karjamaadel lastakse vabalt joosta. Nad otsivad putukaid, seemneid ja väikeulukeid ning neile antakse täiendavat lisatoitu. Nad ei kannata sageli haigusi; see tähendab, et neid ei ravita antibiootikumidega. Kõik karjatatud kanad ei ole mahepõllumajanduslikud. Tarbijad, kes soovivad ainult mahe- ja karjatatud linnuliha, peaksid kinnitama mõlemat.
Populaarsest kasutusest välja langev nimetus on “vabapidamine”. Tehniliselt võib teatud piirkondades kanu turustada vabalt peetavatena, kui neil on lubatud viibida vaid paar minutit päevas õues. Sarnaselt karjamaal peetavatele kanadele ei pruugi vabalt peetavad kanad olla tingimata orgaanilised. Nii vabapidamisel kui karjamaal peetavate kanade puhul on aga suurem tõenäosus, et antibiootikumide kasutamine on piiratud või puudub. Enamik põllumehi, kes kasvatavad linde väljaspool intensiivseid meetodeid, toidavad oma karja ka suurema tõenäosusega kvaliteetsema mahetoiduga.