OpenGL® tekstuuri kaardistamine on protsess, mille käigus pilte, mida nimetatakse tekstuurikaartideks, rakendatakse digitaalsele geomeetriale kolmemõõtmelises (3D) graafikaprogrammis. Erinevat tüüpi programmid võivad tekstuurikaartide rakendamiseks kasutada erinevaid protsesse ja OpenGL® meetodid kasutavad programmeerimiskõnesid, et tuua tekstuuri virtuaalsesse keskkonda. Tavaliselt tehakse seda nii, et esmalt kutsutakse tekstuurikaart programmi virtuaalmällu, mis võimaldab seda seejärel selle programmi objektidele rakendada. OpenGL® tekstuuri kaardistamine nõuab seejärel koodi kasutamist, mis näitab, millistele pindadele ja kuidas seda kaarti rakendada.
OpenGL®-i tekstuurikaardistamise eesmärk on muuta OpenGL®-i rakendustes olevad virtuaalsed 3D-objektid realistlikumaks. Objektid luuakse erinevate kahemõõtmeliste (2D) pindade genereerimise ja manipuleerimise teel, mis toimivad objektide välisküljena. Nendel pindadel on aga ainult tavaline värviline välimus, välja arvatud juhul, kui neile on rakendatud tekstuurikaarti, et pakkuda suuremat detaili ja realistlikumat välimust. OpenGL®-i tekstuurikaardistuses kasutatav tekstuurikaart on kujutis, mis sarnaneb objekti pinna või tekstuuriga, mis pärast virtuaalsele objektile rakendamist muudab selle tõelise objekti sarnasemaks.
OpenGL®-i tekstuuri kaardistamine nõuab koodi, mis luuakse sarnaselt muud tüüpi tarkvaraprogrammeerimisega, mis võimaldab programmil kasutada selles sisalduvaid tekstuure. Tavaliselt algab see tarkvarasisese kõnega, mis aitab programmil ära tunda kasutatava tekstuuri. Tekstuurikaarte saab pakkuda mitme erineva failitüübina, kuigi need on pildid, mis võivad olla üsna suured või üsna väikesed.
Kaardi esialgne kutse OpenGL® tekstuurikaardistuses võimaldab süsteemil ära tunda erinevad kaardid ja määrata igaühele identifitseerimisnumbri. Tekstuurikaardid tuuakse tarkvara virtuaalmällu, võimaldades programmil tekstuurikaardile juurde pääseda. Kui see on virtuaalmälus, saavad teised protsessid edasi minna, ilma et programm peaks pidevalt tekstuuri uuesti otsima.
OpenGL® tekstuuri kaardistamine nõuab seejärel lisakoodi, mis näitab, millisele objektile kaarti rakendatakse ja kuidas seda rakendatakse. Tavaliselt nõuab see tekstuuri jaoks konkreetsete pindade märkimist ja pealispinna tippe, mis näitavad, kuidas tekstuur on orienteeritud ja rakendatud. Selles koodis saab dikteerida ka muid kaardi aspekte, näiteks seda, kuidas keskkonnavalgustus ja efektid peaksid kaardiga suhtlema ning kuidas seda objekti ümber mässida või üle pinna korrata. Kaardistamise ajal on võimalik ka suurem kontroll ja kohandamine, kuigi see nõuab tavaliselt kogu protsessi asjatundlikku mõistmist.