Onomatopoeesia funktsioon luules on tekitada kõnes musikaalsust ja tugevdada luuletuse üldist teemat. Onomatopoeia on kirjanduslik termin, mida kasutatakse sõnade kirjeldamiseks, mis sarnanevad nende tähendusele oma kõlaga. Näiteks sõna “pop” võib kasutada selleks, et kirjeldada valju ja raputavat heli, mida kork šampanjapudeli avamisel kostab. Seda kirjanduslikku seadet saab kasutada koos teiste tehnikatega, et luua muusikat ainult sõnade kaudu. Seda saab kasutada selleks, et sundida lugejat luuletust rääkima täpselt nii, nagu kirjanik kavatses illustreerida oma teose täielikku tähendust.
Onomatopoeesiat kasutatakse luules sageli muusika rütmiliste kadentside loomiseks, ilma tegelikku instrumentaariumi lisamata. Edgar Allen Poe “Kellad” kasutab onomatopoeesiat kombinatsioonis kordamisega, et kutsuda lugeja meelde lugematuid helisid, mida külmal talveööl kõlisevad kelgud. Esmalt palub ta lugejal „kuulda kelladega kaetud kelke” (rida 1) ja lubab, et nende helid tõotavad „lustimaailma” (rida 3). Kui kelgud üle külmunud maa liiguvad, panevad külgedele seotud “hõbedased kellad” (rida 2) “kõksuma, kõlisema, kõlisema” (rida 4).
Sõna “kell”, mis on luuletuse keskmes ja annab sellele pealkirja, on samuti onomatopoeetiliselt kasutatud viitamaks täielikule resonantsele helile, mida kella esmakordsel helistamisel tekitab. Sõna ennast korratakse ainuüksi esimeses stroofis kümme korda. Luuletuse viimasel kuuel real on sõna “kell”, mida korratakse 13 korda, et tekitada erinevate kellade suurepärase sümfoonia tunde, kui kõneleja lõpetab austust nende muusikale.
Onomatopoeesia kasutamist luules võib teema loomiseks siduda ka muude kirjanduslike vahenditega. Valjuhäälselt kõlavad muusikalised sõnad võivad korrata luuletuse tegelike sõnadega käsitletud peamisi mõisteid. Wilfred Owen avaldab teoses Hümnis hukule määratud noortele pilkavalt austust neile, kes tarbetult noorelt surevad. Ta küsib, kas asjatult hukkunute puhul mängivad “söödukellad” (rida 1) ja vastab oma küsimusele, et selliste õnnetute puhul mängib vaid “kokutavate vintpüsside kiire ragin” (rida 3). Sõna “kõristi” tuletab meelde häält, mida relv teeb, kui seda laaditakse kuuliga ja valmistutakse tulistama.
Onomatopoeesia sõnavalik luules võib olla lüüriline või karm. Poe kasutatud sõna “kell” on pehme, tuginedes avatud vokaalile, et reprodutseerida paisuvat muusikat, mis on luuletuses kesksel kohal. Seevastu valis Owen karmi “t” kaashääliku, et tähistada halvakspanu ja vastikust olukorra suhtes, mis nõuab noori. Kombineerides kooskõla, mille tekitavad kolm korduvat r-heli, tekib pilt paljudest laetavatest ja tulistavatest relvadest, nagu lugeja võib sõja ajal lahinguväljal näha. See õudne surmastseen annab luuletuse üldteemaks, et sõda nõuab tigedalt ja halastamatult noorte meeste elusid.