Omastav nimisõna on sõna, mida kasutatakse isiku, koha või asja omandiõiguse tähistamiseks. Näiteks kui inimene soovib näidata, et Saara omab maja, võib ta kasutada nime Saara ja valduse tähistamiseks apostrofi ja tähte “S”. Sellisel juhul kirjutas ta oma valduse näitamiseks “Saara maja”. See toimib isegi juhul, kui nimisõna on mitmuses ainsuse asemel. Näiteks võib inimene kirjutada “tüdrukute tuba”, et näidata, et ruum kuulub tüdrukutele.
Omastavad nimisõnad võtavad tavalisi nimisõnu, mis on sõnad, mis esindavad inimesi, kohti, loomi või asju, ja muudavad neid nii, et need näitavad omandiõigust või valdust. See annab inimestele lihtsa võimaluse näidata, kellele või mis miski kuulub. Neid sõnu saab kasutada mitte ainult materiaalsete asjade omandiõiguse näitamiseks, vaid ka elusolendite ja asjade jaoks, millel pole füüsilist vormi. Näiteks võib omastavat nimisõna kasutada mitte ainult autode, majade ja riiete, vaid ka lemmikloomade, taimede ja mõtete omandiõiguse näitamiseks.
Omastava nimisõna moodustamiseks lisab inimene nimisõnale tavaliselt apostrofi ja tähe “S”. Näiteks võib inimene kirjutada või öelda midagi, näiteks “kassid, mis kuuluvad Henryle”, kuid sama asja saavutamiseks on lihtsam ja lühem viis: ta võib lihtsalt kirjutada “Henry kassid”. Luues omastava nimisõna, saab ta sama mõtet teha vähemate sõnadega; see aitab sageli lauseid lihtsamaks ja vähem segadusse ajada.
Mõnikord muutub omastavate nimisõnade loomine pisut keerulisemaks, näiteks kui tegemist on mitmuse nimisõnaga, mitte ainsusega. Ainsuse nimisõna vajab lihtsalt apostrofi ja S-tähte, kuid mitmuse nimisõna vajab sageli ainult apostrofi. Näiteks kui inimene soovib näidata, et kahel või enamal õpetajal on õpilasi, võib ta kirjutada pigem “õpetajate õpilased” kui “õpetajate õpilased”. Kui mitmuse nimisõna ei lõpe S-ga, on siiski vaja lisada apostroof ja “S”, näiteks “meeste toas”.
Kuigi omastavate nimisõnade kasutamine võib mõne jaoks tunduda lihtne ja lihtne, ajavad paljud inimesed neid segadusse. Nad võivad näiteks lisada apostrofi ja “S”, kui see pole vajalik, või lisada nimisõnale ainult “S”, arvates, et see näitab omandiõigust. Sageli on jätkuv praktika, mis aitab inimestel paremini mõista omastavate nimisõnade õiget kasutamist.