Omastav asesõna on teatud tüüpi sõna, mis toimib sarnaselt mis tahes muu asesõnaga, kuid näitab valdamist. Asesõnad on üldiselt sõnad, mida kasutatakse lauses nimisõna asendamiseks, näiteks “see” või “tema”. Kui asendatav nimisõnafraas sisaldab omastavat omadussõna, näiteks “minu raamat”, kasutatakse omastavat asesõna, mis näitab, et asendatud fraas oli samuti omastav. Levinud ingliskeelsed näited hõlmavad sõnu nagu “minu”, “tema” ja “hers”; kõigil puudub apostroofide kasutamine, mis viitavad tavaliselt sellele, et nimisõna on omastav.
Omastava asesõna eesmärk on võimaldada ühe sõnaga asendada lauses mõni muu nimisõnafraas, vältida kordamist ja hõlbustada suhtlemist. Näiteks oleks grammatiliselt täpne, kui keegi kirjutaks: “See on minu raamat, see on teie raamat, palun lõpetage minu raamatu kasutamine”, kuid see on korduv ja mõnevõrra kohmakas. Seda tüüpi lausete lihtsustamiseks võib mis tahes omastavat omadussõna sisaldava nimisõnafraasi asemel kasutada omastavat asesõna.
Nimisõnafraas on lihtsalt üks või mitu sõna, mis moodustavad koos ühe fraasi, mis toimib lause sees nimisõnana. Lihtlausetes, nagu “Tom jookseb kiiresti”, on “Tom” nimisõnafraas, mis toimib lause subjektina. Keerulisemas lauses, nagu “Koer on õnnelik”, on teemaks “koer” ja nimisõnafraas, mis koosneb artiklist “The” ja nimisõnast “koer”. Nimisõnafraasid võivad sisaldada ka omastavaid omadussõnu, näiteks “minu”, et näidata, kes või mis omab midagi.
Eelmises näites “See on minu raamat, see on teie raamat, palun lõpetage minu raamatu kasutamine” sisaldab nimisõnafraas “minu raamat” omastavat omadussõna ja nimisõna. Selle saab asendada omastava asesõnaga, näiteks “minu”, samas kui “teie raamat” saab asendada omastava asesõnaga “teie”. Kogu lause võiks ümber sõnastada selliste asesõnade kasutamisega, et see paremini kulgeks nagu “See on minu raamat, see on sinu, palun lõpetage minu oma.”
Teiste levinud omastava asesõna vormide hulka kuuluvad kolmanda isiku vormid, nagu “tema” ja “tema” ning mitmuse vormid “meie”, “teie” ja “tema”. Need sõnad säilitavad sama kuju olenemata sellest, kas neid kasutatakse lause subjektina või selle objektina. Omastav asesõna ei nõua ka apostroofit, erinevalt nimisõnast, näiteks “koer”, mis muutub valduse tähistamiseks sõnaks “koer”.