Omandatud vajaduste teooria on üks teooria, mis viitab sellele, et inimese vajadused muutuvad pidevalt, kui ta kogeb oma eluetappidel erinevaid kogemusi. Teooria peamine pooldaja oli Ameerika psühholoog David McClelland, kes selgitas seda teooriat oma 1961. aasta raamatus “The Achieving Society”. Omandatud vajaduste teooriat on laialdaselt rakendatud töökohal ning motivatsiooni, juhtimise ja sotsiaalsete suhetega seotud olukordades. Teooriat tuntakse ka teiste nimede all, näiteks Õpitud Vajaduse teooria.
Omandatud vajaduste teooria teine nimi on “kolme vajaduse teooria”, peamiselt seetõttu, et teooria keskendub kolme tüüpi vajadustele: saavutus, kuuluvus ja võim. Väidetavalt dikteerivad need vajadused kuidagi mehe käitumist ja seda, kuidas ta oma otsuseid teeb. Teooria väidab, et inimesel on olemas kõik kolm vajadust, kuid alati on üks konkreetne vajadus, mis teda kõige rohkem mõjutab, ja üks vajadus, millele ta reageerib kõige tugevamalt.
Saavutuste kategooria viitab inimese vajadusele olla selles, mida ta teeb, suurepärane ja näha selgelt oma karjääri paranemist. See vajadus selgitab, miks mõned inimesed on väga motiveeritud, kui neile antakse kiitust, tagasisidet, edutamist või muid tunnustusi. Inimesed, kellel on vajadus saavutada, võivad vältida madala riskiga ülesannete täitmist, kuna nad tajuvad nende valdkondade edu ootustena, mitte aga oma tegelikke saavutusi. Huvitaval kombel võivad nad otsustada ka kõrge riskiga ülesannete vastu, et vältida ebaõnnestumise olukordi, mille tulemuseks on motivatsioonipuudus. Selle tulemusena võivad saavutajad jääda saavutatavate projektide juurde, mille saavutamises nad on kindlad omaenda jõupingutustega.
Kui rääkida võimu vajadusest, siis omandatud vajaduste teooria liigitab inimese isikliku või institutsionaalse võimu soovijaks, mis mõlemad on sarnased oma mõjuvõimu ja vastutuse võtmise vajaduse poolest. Isiklikku jõudu vajav mees võib soovida võtta kontrolli enda ümber olevate inimeste iga tegevuse üle. Institutsionaalsete vajadustega inimene aga suunab inimeste tegevust ühise eesmärgi saavutamise poole. Inimesed, kes näevad võimu kui vajadust, võivad saada häid juhte, kuna nad on väga sihikindlad, kuid võivad lõpuks olla liiga diktaatorlikud.
Kolmas vajadus, kuuluvusvajadus, viitab vajadusele olla kõigiga heades suhetes ja tunda ühtekuuluvustunnet. Inimene, kes vajab seotust, on grupiprojektide ajal koostööaldis, kuid ei pruugi otsustamisülesannete täitmisel oluliselt kaasa aidata, kuna ta kipub olema konformist ja talle ei meeldi silma paista. Ta võib aga olla hea motivaator teistele eakaaslastele ja töötab hästi ülesannetega, mis nõuavad sotsiaalset suhtlust.
Omandatud vajaduste teooria aluseks on põhimõte, et igaüks on erinev. Inimese eelistatud vajaduse tundmine aitab juhtkonnal või ettevõttel otsustada, kuidas oma töötajaid motiveerida ja üldist edu saavutada. Samuti saab läbi viia töötubasid, koolitusi ja seminare, et tugevdada töötaja isiksust ja arendada muid positiivseid käitumisviise.