Kastiilia ehk oliiviõliseep on traditsiooniliselt kõva valge seep, mis on valmistatud puhtast oliiviõlist ja pärineb keskaegsest Kastiilia provintsist, mida tänapäeval tuntakse Hispaania nime all. Võrreldes teiste saadaolevate seepidega sai oliiviõliseebist keskaegse Kastiilia oluline ekspordiartiklid ning 13., 14. ja 15. sajandi Euroopa aadel pidas seda suureks luksuskaubaks. Kastiilia seebi põhikoostisosa on puhas oliiviõli, mida keedetakse kohalike Kastiilia taimede tuhast valmistatud naatriumkarbonaadiga, mitte tol ajal tavalisema rasva või searasvaga. Oliiviõliseepi peetakse pehmeks ja õrnaks nahale ja juustele ning vähem tõenäoliselt ärritab neid, kes on tundlikud parfüümide ja värvainete suhtes. Lisaks arvatakse, et oliiviõliseebil on selle koostisosade ja tootmisprotsessi tõttu keskkonnamõju väiksem kui tavalistel seepidel.
Puhtast oliiviõlist valmistatud seep on võimalik valik inimestele, kellel on tundlik nahk või allergia parfüümide ja värvainete suhtes. Arvatakse, et oliiviõli on tõhus niisutaja igale nahatüübile ja kuigi mõned tootjad lisavad parfüüme, mett või muid õlisid, on traditsioonilised Kastiilia seebid valmistatud väheste koostisosadega. Nende hulka kuuluvad oliiviõli, vesi ja leelised nagu naatriumkloriid. Kuna traditsiooniline Kastiilia seep ei sisalda loomseid koostisosi ega sünteetilisi parfüüme ega värvaineid, peetakse seda sageli jätkusuutlikuks, julmusevabaks ja keskkonnasõbralikuks tooteks.
Kastiilia seebitükke tasakaalustab mõnikord lisaks oliiviõlile ka palmi- või kookosõli. Palmi- ja kookosõlist saab vahu, mis on mullivam kui traditsiooniline kreemjas vaht, mis saadakse ainult oliiviõliga valmistatud batoonidest. Võib lisada ka lõhna- või värvaineid. Vedelat või tahvlioliiviõli seepi saab valmistada kodus ja sellel on mitmeid kasutusviise peale naha puhastamise. Oliiviõliseepi saab kasutada šampoonina, vedelat varianti aga pesupesemisvahendina.
Kui tänapäeval valmistatakse seepi tavaliselt mis tahes loomsest või taimsest rasvast, mida on töödeldud leeliselaadse naatriumhüdroksiidiga, siis varakeskaegsete seepide valmistamisel kasutati sageli tuhast kui ajutist leelist ja seapeki, mille tulemuseks oli nn must seep või täpiline seep. Kastiilias toodetud oliiviõli seepi müüdi kogu keskaegses Euroopas tavapäraste versioonide hindadest vähemalt kolm korda kõrgemate hindadega. Keskaegses Kastiilias kontrollisid oliiviõliseebi tootmist vaid mõned pered ja kasum ostis neile mõnel juhul privilegeeritud sotsiaalse staatuse. Kastiilia monopol oliiviõli seebi osas purunes lõpuks, kui tootmisprotsess sai tuntuks ja levis kogu Euroopas, alustades Itaaliast.