Olevik on üks viiest vormist, mis verbil võib olla, kusjuures funktsioon muutub selle järgi, kus osastav lauses paikneb. Nende sõnade kasutamine omadussõnadena, nimisõnadena või komponentidena mitmeosalistes tegusõnades on võimalik. Seda kõneosa on kõige lihtsam tuvastada iseloomuliku “ing” lõpu kaudu, mis on alati olemas.
Sage viga, mida inimesed kõneosi vaadates teevad, on lihtoleviku ja oleviku segi ajamine. Tegusõnana kasutamisel nõuavad need osalaused alati ühte kuni nelja abi- või abiverbi. Fraas “laulab” on näide. “On” on abitegusõna ja “laulmine” on olevik. Kui tegusõna on lihtsas olevikuvormis, võib see olla eraldiseisev, näiteks “Ta laulab”.
Kui inimene näeb oleviku osalist ilma abitegusõnata, võib see toimida nimisõnana. Selles osas võib olevik olla subjekt, subjekti kompliment, eessõna objekt, kaudne objekt või otsene objekt. Näiteks lauses “Tervistmine erutab fänne” on “jurtsutamine” verbi “erutab” subjekt. Oleviku osastavat, mis toimib nimisõnana, nimetatakse gerundiks.
Viimane funktsioon, mis oleviku osas võib olla, on toimida omadussõnana. Sel viisil kasutatuna kirjeldab sõna inimest, kohta, looma või asja tema käitumise või tegevuse kaudu. Näiteks võib inimene öelda: “Kiiruse ületav auto on sinine.” Oleviku käände omadussõnakasutuse kaudu on selge, mida auto teeb, kuigi “kiirus” ei ole tavaverbi positsioonis koos abisõnaga.
Selle kõneosa üks veidrus on see, et vastupidiselt selle sildile ei viita see alati sellele, et midagi juhtub olevikus. See sõltub sellest, millise abiverbi keegi sellega paaristab. Näiteks “läheb” on minevik, samas kui “lähen” on tulevik.