Brahiaalpõimiku sünnivigastus on raskest või pikast sünnitusest põhjustatud käe närvide kahjustus. Valdav enamus õlavarrepõimiku sünnivigastuse saanud imikuid paraneb ise, ilma et oleks vaja meditsiinilist sekkumist, kuigi selleks võib kuluda mitu kuud. Kui vigastuse nähud püsivad kauem kui kolm või neli kuud, võib imik vajada operatsiooni või muid ravimeetodeid püsiva närvikahjustuse kõrvaldamiseks. Koostöö neuroloogiga sellise vigastusega lapse korrapäraseks hindamiseks aitab vanematel teha otsuseid ravi kohta.
Brachiaalpõimikut võib pidada käe otseseks närvikeskuseks. See on närvikimp, mis viib käe, randme ja käe erinevatesse osadesse. Sünnituse ajal võib seda vigastada surumise või venitamise tõttu, kõige sagedamini siis, kui lapsel tekib sünnituse ajal õla düstookia. Kui lapse käsi on välja sirutatud või õlg on asendist välja lükatud, võib see närve pingutada ja põhjustada õlavarrepõimiku sünnivigastuse.
Beebi käsivars võib tunduda nõrk ja loid. Refleksid arenevad vigastatud käes aeglasemalt, beebil on raskusi sõrmedega haaramise, käe tõstmise, koordineeritud liigutuste tegemise ja käe kontrollimisega. Tavaliselt areneb laps närvide paranedes rohkem jõudu ja osavust. Kolme kuni nelja kuu vanuselt peaks olema märgatav paranemine, kuigi patsient võib kogeda nõrkust.
Kui laps ei parane õlavarrepõimiku sünnivigastusest, võib soovitada täiendavat hindamist. Kirurgia on võimalik ravi, nagu ka füsioteraapia. Närvikahjustuse tagajärjel võib harva tekkida käe halvatus või püsiv halb motoorne kontroll. Samuti võib käsi areneda ebaühtlaselt, jäädes vigastamata käest väiksemaks, kuni tal on võimalus järele jõuda.
Õlapõimiku sünnivigastusega lapse prognoosi on raske hinnata, mis võib vanematele pettumust valmistada. Arstid võivad rääkida oma vigastusega seotud kogemustest ja neil võib olla soovitusi spetsialistidele ja konsultantidele, keda nende patsiendid näevad, kuid lõppkokkuvõttes on iga juhtum erinev. Raske on ennustada, millal juhtum spontaanselt laheneb ja millal nõuab rohkem sekkumist. Parim varajane ravi on hoolikas jälgimine, pöörates suurt tähelepanu kõikidele nähtudele, mis viitavad raskuse suurenemisele või uute sümptomite tekkele.