Ökopsühholoogia, mida nimetatakse ka roheliseks psühholoogiaks, maakeskseks psühholoogiaks ja keskkonnapsühholoogiaks, tegeleb veendumusega, et inimene peab terve mõistuse, rahu ja õnne nautimiseks olema Maaga kooskõlas. Mõned inimesed, kes on omaks võtnud ökopsühholoogia põhimõtted, väidavad samuti, et inimene peab olema kooskõlas planeeti Maa mõjutava kosmosega. Võib öelda, et see uskumuste süsteem ei põhine mitte ainult traditsioonilise psühholoogia erinevatel vormidel, vaid ka vaimsusel, sest järgijad usuvad, et vaimsed häired, ebaõnne, vägivald ja muud ühiskonnas kogu maailmas esinevad probleemid on tegelikult inimese võõrandumise tagajärg. loodusest ja selle elurütmidest.
Ökopsühholoogid ei usu mitte ainult, et psühholoogiliselt häiritud inimeste probleem on nende loodusest võõrandumine, vaid ka seda, et nad peavad otsima destruktiivsete keskkonnaharjumuste aluseks olevat motivatsiooni; mõnedel inimestel on suured lootused, et see mõte on vastus paljudele häiritud vaimudele ja vägivaldsetele inimestele. Hoolimata ökopsühholoogia põhialuste seletustest, on palju inimesi, kes tuvastavad selle distsipliini taga olevas filosoofias, mida nad peavad tõsisteks vigadeks. Näiteks ökopsühholoogid tembeldavad inimese osalemist hävitavas, vägivaldses ja kuritegelikus tegevuses kaasasündinud kuulumisvajaduse väljenduseks. Nad väidavad siiski, et see, mida inimene peab kuuluma või sobima, on teda ümbritsev loodusmaailm, mitte teatud inimrühm. Paljud neist, kes selle mõtteviisiga ei nõustu, väidavad, et on olemas iidseid allikaid, mida peetakse pühakirjadeks, mis lükkavad sellise diagnoosi ümber, tembeldades sellise käitumise patuks, mis tuleneb Jumalast, mitte Jumala loodud loodusmaailmast võõrandumisest.
Paljud argumendid ökopsühholoogia õpetuste vastu, mida pole ümber lükatud, ei põhine ei psühholoogial ega vaimsusel; pigem võiks öelda, et need põhinevad ajalool. Kõik ökopsühholoogia vormid kinnitavad järjekindlalt, et vaimuhaigused ja häiringud, vägivald, hävitamine ja julmus on kõik loodusest võõrandumise väljendused – võõrandumine, mis kaob Maaga üheks saades. Ajalugu näitab aga, et iidsetel aegadel, mil inimesed austasid oma keskkonda, hingasid puhast õhku, jõid puhast vett, hindasid looduslikku ilu ja sõid täisväärtuslikku mahetoitu, esines palju vägivalda, vaimuhaigusi, häireid ja ebaõnne.
Ökopsühholoogia uskujad väidavad, et inimese probleeme ei saa lahendada ilma tema loomulikku keskkonda arvestamata ja loodusmaailma probleeme ei saa lahendada ilma inimesega arvestamata. Ökoloogid julgustavad aga ökopsühholooge meeles pidama, et teaduse seadusi ei tohi kõrvale heita ka mõistuse ja vaimuga tegelemisel. Nad ütlevad, et Maa on võimeline eksisteerima ilma ühe inimese juuresolekuta, kes selle eest hoolitseb, kuid inimene ei saa praegu eksisteerida ilma Maata, kust ta saab toitu, peavarju, looduslikke ravimeid, õhku ja vett.