Viisakas on teiste jurisdiktsioonide seaduste ja otsuste austamise juriidiline traditsioon, kui need ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja poliitikaga. Rahvusvahelises õiguses tuntakse seda rahvaste viisakusena. See kontseptsioon eksisteerib paljudel erinevatel tasanditel; rahvaste, osariikide ja provintside ning veelgi väiksemate valitsusüksuste vahel. See on seaduses oluline ettekirjutus.
Viisakas mõte seisneb selles, et ilma probleemideta kohtuotsuste, seaduste ja poliitika vastastikuse tunnustamiseta võib tekkida palju kohtuvaidlusi ja muid probleeme. Näiteks kui paar sai ühes riigis lahutusmääruse ja kolis teise elama, tuleks seda otsust tunnustada, et neid saaks lahutatuks lugeda. Samuti, kui võlgnik lasi oma võlad kohtus vabastada ja seejärel kolida teise jurisdiktsiooni alla, tunnistatakse võlgniku võlad vabastatuks ja võlausaldajad ei saaks võlgnikule uuesti järele minna.
See kontseptsioon hakkas rahvusvahelises õiguses esile kerkima, kui riigid hakkasid korraldama oma eraldiseisvaid õigussüsteeme ning kauplema ja üksteisega aktiivsemalt suhtlema. Kiiresti mõisteti, et oluline on tunnustada ja austada teisi jurisdiktsioone, sest muidu võivad asjad õigusvaldkonnas kaootiliseks muutuda. Kuigi viisakus ei ole nõutav, järgitakse seda üldiselt. Kui riigid, riigid ja muud valitsusüksused kinnitasid suveräänsust teiste seadusi ja otsuseid mitte tunnustades, tekitas see ebastabiilseid ja mõnikord segaseid õiguslikke olukordi ning seda soovitakse vältida.
Selle reegli erand on kohtuotsus või seadus vastuolus. Näiteks kui keegi on mõistetud süüdi laimu eest riigis, kus on ranged sõnapiirangud, ja see isik asub elama riiki, mis kaitseb sõnavabadust, ei tunnistata süüdimõistvat otsust, kuna see on vastuolus poliitikaga.
Õiguspraktikas on viisakusel ka teine tähendus. Advokaati, kes on kvalifitseerunud ühes piirkonnas tegutsema, võib advokatuur tunnustada teises piirkonnas, kui advokaat on täitnud õiguspraktika nõuded. Mõnikord nimetatakse seda advokatuuri vastastikkuseks ja see võimaldab advokaatidel oma praktikaid ümber paigutada või erijuhtudel reisida teistesse jurisdiktsioonidesse. Vastastikune põhimõte ei ole kõigi piirkondade advokaatide jaoks saadaval; piirkondlikud advokatuurid avaldavad tavaliselt nimekirjad teistest advokatuuridest, kellega neil on vastastikkuse põhimõte, et nende liikmed teaksid, kus neid tunnustatakse ja kus neil lubatakse advokaadina tegutseda.