Sõda on kõige drastilisem vahend kahe või enama riigi vaheliste konfliktide lahendamiseks; seetõttu kehtestatakse teatud reeglid ja käitumisjuhised tagamaks, et sõda peetakse ausalt ja mitte kergekäeliselt. Kõik filosoofilised doktriinid selle kohta, kuidas ja miks sõda peetakse, on ühiselt tuntud kui õiglase sõja teooria. Teooria pärineb õiglase sõja traditsioonist, mis pärineb vastastikuses käitumiskoodeksis kokku leppivate sarnaste kultuuriliste ideedega rahvaste vahelisest sõjapidamisest. Kolm põhikomponenti moodustavad teooria: jus ad bellum, sõja põhjused; jus in bello, käitumise eest sõja ajal; ja jus post bellum sõja järelmõjude jaoks.
Õiglase sõja teooria esimene osa, jus ad bellum, määrab kindlaks rahva õigustatud põhjused sõjas agressorina. Sellisteks põhjusteks on õigustatud põhjus, sõjapidamise kui viimase abinõu poole pöördumine pärast seda, kui kõik konflikti rahumeelsed lahendused on ebaõnnestunud, ja heade kavatsuste omamine. Kõikidel juhtudel peaksid võetud meetmed olema proportsionaalsed põhjusega. Õiglane sõjapõhjus ei hõlma kättemaksu tegusid eelnevate tegude eest. Ainus üldiselt aktsepteeritud sõja õigustus on kaitse solvava riigi füüsilise rünnaku või territooriumile laienemise eest.
Sõja ajal kehtib jus in bello poliitika. See õiglase sõja teooria osa keskendub üksikasjadele käitumiskoodeksite kohta, mida lahingute ajal järgida; tavaliselt on käsitletud kaks valdkonda diskrimineerimine ja proportsionaalsus. Need kaks mõistet viitavad sellele, milliseid osapooli peetakse seaduslikeks võitlejateks ja milliseid meetmeid saab nende suhtes võtta. Haagi kohus ja Genfi konventsioonid moodustavad tänapäeval enamiku jus in bello doktriini. Doktriini näideteks on ootused, et tsiviilisikuid ei võeta sihikule, et võitlejatele tuleb anda võimalus alla anda ja et keemia- või bioloogiliste relvade kasutamine on keelatud.
Pärast sõja lõppu kehtivad jus post bellum teatud reeglid. Õiglase sõja teooria nõuab, et sõjajärgselt lüüasaanud riikide poole suunatud meetmed peaksid olema proportsionaalsed sõja ulatusega ega tohiks mõjutada tsiviilisikute elusid. Jus post bellum’i rikkumise näide on pärast I maailmasõda sõlmitud Versailles’ leping, mille kohaselt pidi Saksamaa maksma sõja eest kõik reparatsioonid, hoolimata sellest, et ta oli vaid üks osapooltest. Leping põhjustas Saksamaa majanduse järsu languse, mis viis Hitleri võimuletulekuni ja Teise maailmasõjani.