Sageli seostatakse tähtajalise võlakirjaga, balloontähtaeg on olukord, mis tekib siis, kui võlakirja või võlakirjaemissioonide komplekti lõpptähtaeg leiab aset kalendriaastas, mille tulemusena realiseeritakse ebatavaliselt suur summa võlakirja põhisummast. Siin on teavet selle kohta, kuidas balloonküpsus töötab ja miks see lähenemisviis võib sobida nii emitendile kui ka investorile.
Õhupalli tähtaeg on tavaliselt seotud võlakirjaemissiooniga, millel on üks ja fikseeritud lõpptähtaeg. Selle asemel, et noteerida võlakirja väärtust hinnas, noteeritakse väärtus lunastuskuupäeval eeldatavas tootluses. Selleks, et balloontähtaeg strateegia toimiks, nõustub võlakirja emitent tagasimaksegraafikuga, mida peetakse õiglaseks nii investori kui ka emitendi jaoks. Võlakirjade emissiooni tagasimaksmine toimub kiirusega, mis ei erine mis tahes tüüpi võlakirjatehingutest.
Erinev on see, et emitent on nõus tegema maksed uppumisfondi, mis aitab tagada tähtajaliste võlakirjade lunastamise. Seda uppumisfondis sisalduvat tulu võib mõnel juhul kasutada enne õhupalli küpsustähtaja saabumist, kuid peamine eesmärk on tagada, et kokkulepitud tähtpäeval oleks ressursse ballooni tähtaja saavutamiseks.
Õhupalli tähtajaga lähenemise kasutamine võib olla kasulik nii võlakirjade emitendile kui ka investorile. Tavaliselt on suurema osa võlakirja kehtivusajast tehtud maksete seeriad oluliselt väiksemad kui tavalise ärilaenu puhul. See tähendab, et emitendil on tähtpäevast kinnipidamiseks vahendite väljatöötamisel suur paindlikkus. Osa sellest protsessist saavutatakse uppumisfondi kasutamisega ressursside kogumise vahendina. Ideaalis kannab uppuv fond intressimäära, mis ületab tehingu eeldatavat tulu.
Investori jaoks on õhupalli küpsusstrateegia kasutamine suhteliselt turvaline investeering. Uppuva fondi olemasolu aitab tagada tagasimaksmise ja selle, et lõpptootlusest laekumise kuupäeval lisandub mõningane tõus. See ei tähenda ainult põhiinvesteeringu tagasisaamist, vaid ka projektist kena lisatulu teenimist.