Ortogonaalne sagedusjaotusega multipleksimine ehk OFDM on tänapäeval arvutitehnoloogias kasutatav digitaalse modulatsiooni protsess. Põhimõtteliselt on OFDM konfigureeritud sidesignaali jagama mitmes erinevas kanalis. Kõik need kanalid on vormindatud kitsa ribalaiuse modulatsiooniks, kusjuures iga kanal töötab erineval sagedusel. OFDM-i protsess võimaldab mitmel kanalil töötada tihedatel sagedustasemetel, ilma et see mõjutaks ühes kanalis edastatavate andmete terviklikkust.
OFDM-i ajalugu ulatub tagasi 1960. aastatesse. Sel ajal oli vajadus ribalaiuse edastusi tõhusamalt kasutada, ilma et tekiks olukordi, kus signaalid oleksid allutatud nähtusele, mida nimetatakse läbirääkimiseks. Põhimõtteliselt toimub ülekõla siis, kui kaks heliallikat edastavad samal ajal. Lõpptulemus on see, et iga saate sõnum on osaliselt varjatud kõigile, kes proovivad mõnda sõnumit kuulata. Ristkõnet võib võrrelda kahe inimesega, kes otsustavad rääkida, samal ajal kui teine inimene juba räägib.
Üldiselt on OFDM-i protsess keskendunud ülekõla või mis tahes muu välise edastuskvaliteedi häirimise vältimisele. Siiski on meetodil teatud piiratud võimalused, et püüda parandada edastuse kvaliteeti. Näiteks on mõnikord võimalik kasutada OFDM-i, et minimeerida ülekandes esinevat taustmüra või tõsta helitugevust, kui ülekande heliselgus on nõrk.
OFDM-i kasutamine on levinud kogu maailmas. Paljud raadiovõrgud üle maailma kasutavad oma levialade teenindamiseks OFDM-i. Mõned amatöörraadiosüsteemid kasutavad signaalide saatmiseks ka OFDM-i elemente. Mõned OFDM-i rakendused sobivad hästi digitaaltelevisiooni helikomponendiga, samuti on võimalik OFDM-i kasutada Interneti-ühenduse kiiruse suurendamiseks tavalise telefoniliini kaudu. Seoses juhtmevabamate sidemeetodite ilmnemisega leiab OFDM oma koha ka kohalikes traadita võrkudes.