Occasionalism on mõiste, mis püüab seostada põhjusliku seose ideed keha ja vaimu suhtega. Kui läheneda teoloogilisest vaatenurgast, on oportunialism seotud füüsilise keha ja vaimu vahelise vastasmõjuga, mida mõistetakse kehas elavaks. Occasionalism eeldab, et ilma keha ja vaimu vastastikmõju algatava jõuta ei toimuks interaktsioon kunagi ja sellest tulenevad tegevused ei saaks kunagi teoks.
Filosoofilise ja teoloogilise teooriana on ogandialism olnud juba vähemalt 9. sajandist pKr. Kuigi iga lähenemisviis nõustub, et teatud tüüpi jõud käivitab vaimu ja keha esialgse seotuse, hargnevad sellest ühisest punktist erinevad mõttekoolid. Mõnede jaoks ei nimetata Jumalaks mitte ainult vastasmõju põhjustavat algjõudu, vaid ka seda, et kõik järgnevad tegevused, mis tulenevad sellest vaimu ja keha ühendusest, on Jumala põhjustatud.
Juhuslikule inimesele, kes läheneb teooriale teoloogilisest vaatenurgast, saavad Jumala teod kõigi tulemuste allikaks. Seega, kui tuli asetada paberi vahetusse lähedusse, põletab paberit Jumal, mitte tulekahju. See tähendab, et kõik teod on Jumala täiusliku tahte piirides, kuna Jumalus on kõigi tegude või põhjuste allikas. Oordinalismi vastased kipuvad märkima, et selline lähenemine vaimu ja keha vastastikmõjule eitab vaba tahte või valikuvabaduse põhimõtet, mis eeldab, et Jumala kingituste hulgas inimkonnale on privileeg teha individuaalseid valikuid ja vastutada tulemuste eest.
Produtsionalismi laias ulatuses ei takista inimkond mingilgi moel algatavat jõudu. Jõudu võivad aga reguleerida kas inimkonnale tundmatud seadused või seadused, mis on jõu enda poolt kehtestatud. Samuti on olemas kaasteooria, mida tuntakse juhusliku põhjusliku seosena, mis võimaldab isegi kolmanda põhjusliku elemendi sisestamist segusse, eraldades seega veelgi enam põhjust ja tagajärge, nagu paljud tänapäeva maailmas mõistavad.