Tundmatus on patsiendi normaalsest vaimsest seisundist langemine, mille puhul patsiendi erksuse ja teadvuse tase on madalam. Kuigi seda terminit kasutatakse sageli vaimsete häiretega inimeste kohta olukordades, kus nad tegutsevad vähenenud võimekusega, võib seda tehniliselt kasutada igaühe kohta. Halvenenud vaimse seisundiga on seotud mõned juriidilised probleemid, mida tuleb arvesse võtta, kui patsiendil, kes kogeb enesetunnet, palutakse teha otsuseid.
Tundlikkuse vähenemisel võib olla mitmeid põhjuseid, sealhulgas peavigastused, neuroloogilise toimega ravimid, ravimite üledoos ja väsimus. Kui inimesed on selles seisundis, on nende tunnetus aeglasem ja nad on ümbritsevast vähem teadlikud. Patsiendid võivad kogeda desorientatsiooni ja segadust isegi tuttavas normaalses keskkonnas. Mõnikord põhjustab see käitumisprobleeme, kuna patsiendid muutuvad sageli segaduses olles ärritunud.
Patsiendil, kes on tavaliselt väga tähelepanelik ja teadlik ning kellel pole teadaolevaid probleeme, mis võiksid viia teadvuse nõrgenemiseni, on see kliiniline sümptom murettekitav. See näitab, et ajus võib midagi valesti minna, näiteks insult või reaktsioon vigastusele. Inimesed kogevad mõnikord sügavat tundetust, kui nad vahetavad ravimeid, eriti ravimeid, mis on loodud ajukeemiale, nagu need, mida kasutatakse mõne vaimuhaiguse ravis. Vähenenud võimekust ja teadvust võib täheldada sellistes kohtades nagu vaimuasutused, kus inimesed saavad mõnikord ravi osana tugevalt ravimeid.
Kui patsient ei tegutse täie vaimse võimekusega, määrab seadus üldjuhul, et patsiendil ei ole õigust anda seaduslikku nõusolekut meditsiiniliste protseduuride, seaduslike õiguste peatamiseks, seksuaalseks tegevuseks või millekski muuks. Eestkostja võib määrata juhul, kui keegi on teadvusekaotuse seisundis, et langetada otsuseid, mis ei saa oodata, eeldusel, et eestkostja teeb otsuseid vastavalt patsiendi teadaolevatele eelistustele ja soovidele. Inimestele, kes kasutavad ära vaoshoitud inimesi, võidakse määrata seaduslik karistus.
Haiglasse ravile saabuvaid patsiente kontrollitakse tavaliselt kognitiivsete võimete osas, et kontrollida ajukahjustusi ja tuvastada probleeme, mis võivad ravi keerulisemaks muuta. Ravimata vaimuhaigusega inimene võib näiteks avalikus kohas kokku kukkuda ja vajada erakorralist arstiabi tervishoiuteenuse osutajatelt, kes ei tunne patsienti. Kontrollnimekirja kasutamine vaimse seisundi hindamiseks võimaldab arstidel kindlaks teha, kui teadlikud inimesed on, ja see teave on oluline patsientidega suhtlemisel.