Objektisuhete teooria on psühhodünaamiline teooria, mis tugineb ja laiendab Sigmund Freudi psühhoanalüüsi tööd, et püüda selgitada, kuidas imiku subjekti mõistus areneb seoses objektidega – tavaliselt inimeste või inimeste osadega – tema keskkonnas. Selles teoorias kujundab imik subjekt vaimseid kontseptsioone, testides oma eelarvamusi reaalsuse suhtes. Esimesel poolaastal liigub imik ideaaljuhul läbi kahe asendi ehk arenguetapi. Laps õpib taluma vastuolulisi tundeid objektide suhtes ja paremini eristama ennast ja teist. Need verstapostid on otsustava tähtsusega ego integreerimiseks ja tervislikuks psühholoogiliseks arenguks täiskasvanueas.
Briti psühholoog Ronald Fairbairn võttis 1952. aastal esimesena ametlikult kasutusele mõiste “objektisuhete teooria”. Fairbairni ja psühhoanalüütikut Melanie Kleini peetakse objektisuhete koolkonna kaasasutajateks. Teised tuntud objektisuhete teoreetikud on Harry Guntrip, Margaret Mahler ja DW Winnicott.
Kuigi Klein pidas objektsuhete teooriat Freudi töö laiendamiseks, tekkis Briti objektsuhete teoreetikute ja Anna Freudi töö põhjal Ameerika egopsühholoogia koolkonna vahel lõhe. Sigmund Freud oli teoretiseerinud objektide suhte, kuid uskus, et subjekt suhestub objektiga eesmärgiga rahuldada oma soove. Seevastu Klein ja teised objektisuhete teoreetikud leidsid, et subjekti eesmärk on täita loomuomast soovi suhestuda oma keskkonnas olevate objektidega.
Väikeste laste psühhoanalüüsi põhjal tegi Klein teooria, et imikute mõistus hakkab arenema, katsetades eelarvamusi tegelikkuse suhtes. Eelarvamusi võib pidada instinktideks, näiteks vastsündinu otsib oma ema nibu. Selle teooria kohaselt kujundab imik oma keskkonnaga kogemusi omandades mõisteid, millest ta saab fantaseerida.
Selles varajases staadiumis, mida Klein nimetab paranoid-skisoidseks asendiks, on imiku keskkond täidetud osaobjektidega, nagu tema ema rind või isa käsi. Laps õpib suunama energiat nendele objektidele ja loob sisemisi objekte, mis on väliste objektide vaimsed esitused, millest ta fantaseerib. Objekte, mis rahuldavad imiku soove, peetakse “headeks” objektideks ja objekte, mis nurjavad tema püüdlusi, peetakse “halbadeks” objektideks.
Oluline on märkida, et paranoilises-skisoidses asendis ei suuda imik subjekt häid ja halbu tundeid sama objekti suhtes ühildada ning näeb neid seetõttu eraldi objektidena. “Hea” rind, mis rahuldab imiku soovi saada toidet, ei ole sama, mis “halb”, mis laseb tal nälga jääda. Suutmatust taluda vastuolulisi tundeid sama objekti suhtes nimetatakse lõhenemiseks ja see on tavaline psüühiline kaitsemehhanism paranoilises-skisoidses asendis olevate subjektide jaoks.
Selles arengufaasis kasutab imik ka teisi kaitsemehhanisme. Sissejuhatus on mehhanism, mille abil imik kasutab fantaasiat, et sisestada oma keskkonnas olevate objektide lohutavad aspektid, näiteks tunneb end turvaliselt oma ema rinna varjupaigas. Projektsioon on mehhanism, mille abil imik subjekt kannab psühholoogiliselt üle oma tunded oma keskkonnas olevale objektile ja saab seeläbi vabaneda hävitavatest või ähvardavatest tunnetest. Imik kasutab ka projektiivset identifitseerimist, mis on mehhanism, mille abil ta kannab osa endast objektile, et tunda selle objekti üle kontrolli.
Kui imik subjekt psühholoogiliselt küpseb, siseneb ta sellesse, mida Klein nimetab depressiivseks positsiooniks. See peaks juhtuma, kui imik on kolm kuni neli kuud vana. Selles etapis õpib imik vastandlikke tundeid lepitama ja mõistab, et ühel ja samal objektil võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed või soovi rahuldavad ja frustreerivad aspektid. Keskkond, kus domineerisid paranoid-skisoidses asendis osaobjektid, on nüüd asustatud tervikobjektidega; ta suhestub pigem oma ema kui ainult ema rinnaga. Depressiivses asendis hakkab imik subjekt integreerima ego ja tervikobjekte tunnustatakse eraldiseisvate autonoomsete olenditena.
Egopsühholoogia esiletõstmise tõttu ignoreeriti Briti objektsuhete teooria koolkond Ameerika psühholoogias kuni 1970. aastateni. Objektisuhete teooria kaasaegsed võsud hõlmavad kiindumusteooriat ja enesepsühholoogiat.