Objektiivne asesõna on sõna, mis asendab nimisõna ja toimib antud lauses objektina. Neid asesõnu leidub enamasti lause põhiverbi järel, kuid mõnikord võib neid leida ka muudest kohtadest. Neid võib tuvastada nende paigutuse järgi lauses, kuid paljud tuvastatakse nende ainulaadse kirjapildi järgi.
Asesõnad võivad olla lause subjektiks või objektiks või näidata omandiõigust. Objektiivne asesõna on see, mis toimib otsese või kaudse objektina. Teisisõnu, objektiivne asesõna on see, millega lause põhitegevus või tegusõna toimub või mis sellest kasu saab. Näiteks lauses “Ta andis selle naisele” on nii “see” kui ka “tema” objektiivsed asesõnad. “See” toimib otsese objektina ja “tema” kui kaudne objekt.
Mõned asesõnad, näiteks “see” või “see”, säilitavad sama kirjapildi, olenemata sellest, kas need on lause subjekt või objekt. Enamik isiklikke asesõnu aga muudab oma õigekirja sõltuvalt nende funktsioonist. Mina, tema, tema, meie ja nemad on vastavalt mina, tema, tema, meie ja nemad objektiivsed versioonid. Isiklik asesõna “sina” ei muuda selle kirjapilti. Küsitav asesõna “kes” aga muutub “kelleks”, kui see on lause objekt.
Sageli võib asesõna paigutus lauses näidata, kas tegemist peaks olema objektiivse asesõnaga. Näiteks lauses “Ma andsin selle raamatu ära” näidatakse esimese isiku asesõna “mina” subjektina mitte ainult selle õigekirja, vaid ka selle paigutuse tõttu lause alguses. Filmis “Claire andis selle raamatu mulle” asub aga esimese isiku asesõna “mina” lause põhiverbi järel, mis näitab, et tegemist on objektiga.
Paigutus ei ole siiski alati näitaja. Lauses “Kellele see kuulub?” pigem kasutatakse objektiivset asesõna kui subjektiivset, hoolimata asjaolust, et küsiv asesõna “kes” alustab lauset. Selle põhjuseks on eessõna “kuni”. Eessõnad on tavaliselt paaris objektidega ja seega ka objektiivsete asesõnadega. Lause võib ümber sõnastada nii, et “kellele see kuulub?” Mõlemal juhul on lause teemaks “see”, mitte “kes”.
Lause võib kirjutada ka järgmiselt: “Kellele see kuulub?” Sel juhul on lause subjektiks “kes”. Seda ei seostata enam eessõnaga, vaid põhiverbiga “teeb”.