Oarkala arvatakse olevat pikim teadaolev kondine merekala liik. Sellel on pikk ja õhuke keha, mis kasvab üle 36 jala (11 m). Aerkalal on soomuseta hõbedane keha, mille külgedel on mustad kuni pruunid märgid. Sellel on suur seljauim, mis algab peast ja kulgeb kogu aerukala keha pikkuses. Seljauime värvus varieerub erkroosast sügavpunaseni. Kuni esimeste videomaterjalide jäädvustamiseni elusast aerkalast arvati laialt, et kala ajab end läbi vee kogu keha lainetades; nüüdseks on teada, et see ei vasta tõele ja et tegelikult liiguvad nad seljauime lainetades, samal ajal kui keha jääb enamasti paigale.
Ameerika Ühendriikide mereväe poolt 2001. aastal esimest korda filmile jäädvustatud aerukala jääb tänapäeva mõistatuseks. Kuigi aeg-ajalt on täheldatud, ei ole selle liigi elu kohta lõplikke uuringuid tehtud. Arvatakse, et seda kala leitakse pinnalt ainult haigena või surma lähedal ning suurem osa kogutud teabest pärineb surnud isendite uurimisest, mis leiti kaldale uhutuna kogu maailma randadest. Vahel harrastuskalastajad püüavad aerukala töönduslikust püügist, kuna liha on ebameeldiv.
Regalecus glesne on hiiglaslikule aerkalale antud teaduslik nimetus. Teadusringkondades käib arutelu selle üle, kas eksisteerib ainult üks tõeline liik või kuni neli teadaolevat liiki. Oarkala kohta on nii vähe teada, et seda on raske täpselt teada. Erinevused isendite vahel võivad tuleneda lihtsalt sama liigi kohandustest nii suures geograafilises piirkonnas. Märgistuste erinevused võivad olla ka lokaalsed variatsioonid ning on teada, et märgid tuhmuvad ja kaovad pärast surma, mis võib olla ka liigi äratundmise tegur.
Arvatakse, et aerukala on üksildane olend, kes elab kõigis parasvöötme kuni troopiliste ookeanide vahel. Seda võib leida 600 jala (200 m) kuni enam kui 3,000 jala (1,000 m) sügavusel. Arvatakse, et see liik on valdavalt lihasööja, kes sööb planktonit, kalmaari ja väiksemaid kalu. Oarkala ei ole ohustatud nimekirjas, peamiselt seetõttu, et nende arvukuse ja populatsiooni võimalike ohtude kohta pole piisavalt teada, et teha täpset hinnangut. Aerukalade suurus ja veider, mõnevõrra ähvardav välimus, aga ka vaatluste haruldus on viinud laialt levinud teooriani, mille kohaselt aerukalade nägemine tekitas laialt levinud müüte merekoletiste ja hiiglaslike meremadude kohta.