Nõudluse ja pakkumise seadus ei ole tegelikult seadus, vaid majandusteooria, mis selgitab majanduse põhikontseptsiooni ja loob aluse turumajandusele. Teooriana selgitab see seost, mida toote kättesaadavus ja soov selle järele mõjutavad selle hinnaga turul. Lihtsamalt öeldes ütleb seadus, et toote hind, kuigi see võib veidi erineda, langeb lõpuks niikaugele, et tarbijate nõutav kogus on sama, mis tootjate pakutav kogus. Lõpptulemuseks on nn tasakaaluhinna kehtestamine.
Tegelikkuses koosneb nõudluse ja pakkumise seadus kahest erinevast seadusest: pakkumise seadusest ja nõudluse seadusest. Kõik need seadused toimivad üksteisest sõltumatult, kuid turumajanduses töötavad nad koos, et määrata kindlaks mis tahes kauba või toote hind. Tarneseadus sätestab, et kaupade tootjad pakuvad müügiks rohkem tooteid, kui nad saavad neid müüa pigem kõrgemate kui madalamate hindadega. Selle otsene mõju on see, et hinna tõustes pakkumine suureneb, kuid hinna langedes pakkumine väheneb. Nõudluse seadus ütleb, et mida madalam on kauba hind, seda rohkem inimesed seda ostavad, kui midagi muud ei muutu.
Nende kahe seaduse koosmõjul määravad turumajanduses hinnad. Kui nõudlus suureneb, kuid kauba pakkumine jääb samaks, siis selle hind tõuseb. Teisest küljest, kui nõudlus väheneb, kuid kauba pakkumine jääb samaks, siis selle hind langeb. Kui kauba pakkumine suureneb, kuid tarbijate nõudlus jääb samaks, siis hind langeb. Kui kauba pakkumine väheneb, kuid tarbijate nõudlus jääb samaks, siis hind tõuseb.
Nõudluse ja pakkumise seadus võib tunduda terve mõistuse põhimõtte või tähelepanekuna. Majandusteaduse õppes on see aga vundament, millele rajatakse majanduse põhiteadmised. Aja jooksul on nende lihtsate mõistete ümber välja kujunenud olulised majandusteooriad ning loodud on väga keerukaid ja matemaatiliselt põhinevaid ökonomeetrilisi mudeleid, mis näitavad ja selgitavad, kuidas selle seaduse mehhanismid majanduses koos toimivad ja toimivad.
SmartAsset.