Noorkuu tekib siis, kui Kuu on Maa ja Päikese vahel, nii et Kuu valgustatud pool on Maal vaatajatest eemal. Selle tulemusena paistab kuu taevas õhukese poolkuuna või kaob täielikult. Paljudes kuukalendrites tähistab noorkuu kuu esimest päeva. Noorkuu religioosse tähendusega kaasneb ka hulk etnilisi ebauskusid, nagu sageli astronoomiliste nähtuste puhul.
Kuu erinevat välimust uuest täiskuuni nimetatakse mõnikord kuufaasideks. Kuufaasidel on tsükliline ja kergesti ennustatav muster ning paljudes kalendrites avaldatakse iga kuu uue kuu, täiskuu ja veerandkuu prognoositud kuupäevad üldise viitena. Kuu faasid on kergesti mõistetavad, kui uurida Kuu, Maa ja Päikese vahelist suhet.
Maa tiirleb ümber Päikese ja kulub umbes 365 päeva, et Maa liiguks ümber Päikese. Kuu omakorda tiirleb ümber Maa tsüklis, mis kestab umbes 27 päeva. Kui pidada alguspunktiks noorkuud, hakkab Kuu Maast tagapool liikudes taevasse paistma, muutudes lõpuks täiskuuks, kui see on täielikult Maast tagapool, ja siis kahaneb, kuni see uuesti kaob. Kui kuu muutub väiksemaks, nimetatakse seda kahanemiseks; kasvav kuu on väidetavalt “kasvav”.
Kuu külge, mida näeme Maalt, nimetatakse Kuu lähiküljeks. Kuu ja Maa vahelise suhte trikk tagab, et me näeme tegelikult ainult Kuu lähikülge. Kuu teist poolt nimetatakse kuu kaugemaks pooleks või mõnikord ka kuu tumedaks pooleks poeetilisemas faasipöördes. Paljud inimesed on üllatunud, kui kuulevad, et kuu kaugem külg erineb radikaalselt lähimast – see on kahekümnendal sajandil tehtud avastus satelliitide ja erinevate Kuu-missioonide abil.
Aeg-ajalt positsioneerub noorkuu Maa ja Päikese vahele nii ideaalselt, et lõikab Päikese valguse osaliselt ära või varjab seda osaliselt. Seda tuntakse päikesevarjutusena. Kuna Kuu faasid ja Maa orbiidimustrid on hästi arusaadavad, on päikesevarjutusi väga lihtne ennustada. Teadlased saavad aru saada, millal päikesevarjutus aset leiab, ja leida tee, mida see läbib Maa pinna, et uudishimulikud inimesed saaksid päikesevarjutust jälgida.