Nimega torud on üks võimalus, mida kasutatakse andmete otse edastamiseks lähtepunktist lõpp-punkti. See lähenemine kipub vältima mingit tüüpi vahendamisprotokolli või -protsessi läbimise vajadust. Nimetatud toru lähenemisviisi lõpptulemus on andmete kiire ja lihtne liikumine ühest punktist teise, sageli väga turvalisel viisil.
Nimega toru mõiste mõistmiseks tuleb esmalt määratleda, millele toru arvutiprogrammeerimises viitab. Põhimõtteliselt pakub toru lihtsat ühesuunalist suhtlusprotsessi, mis on otsene ja ei nõua midagi muud kui otsest saatmist lõpp-punkti. Toru kontseptsioon on erinevates Unixi operatsioonisüsteemides levinud funktsioon. Torumehhanismi tegeliku struktuuri raames võtab operatsioonisüsteem saatjalt vastu edastatud andmed ja asetab need hoidmismustrisse, samal ajal kui vastuvõtuprotokollid on vastuvõtja otsas aktiveeritud. Kui lõpp-punkt on andmete vastuvõtmiseks valmis, vabastab operatsioonisüsteem andmed ja edastamine on lõppenud.
Nimega torukeskkonnas on seda põhifunktsiooni mõnevõrra laiendatud. Nimetatud toruprotsessi peetakse endiselt ühesuunaliseks suhtluseks, kuid selle lisaeelis on võimalus edastada andmeid torudesse või lõpp-punktidesse, mille päritolu ei ole sama kui saatmisprotsessil. Niikaua kui protsess tunneb ära vastuvõtutorule määratud nime või tähistuse, võib edastamine toimuda.
Kiire ja lihtsa teabe edastamise protseduurina on nimega toru väärtuslik tööriist. Arvutiprotsess on kiire ja lihtne ning selle eeliseks on see, et ei pea navigeerima läbi kõigi võrgu- ja võrgusuhtluse vormidega seotud etappide. Nimetatud toru protsessi nimetatakse mõnikord FIFO-ks või “esimene sisse esimene välja”. See kinnitab, et esimesed andmed, mis torusse sisenevad, on esimesed andmed, mis vastava protsessiga vastu võetakse.