Neuropsühhofarmakoloogia on õppevaldkond, mis ühendab endas nii psühhofarmakoloogia kui ka neuroteaduse alused. Psühhofarmakoloogia on teadus, mis hõlmab ravimite võimalikku mõju ajule ja käitumist, mida need võivad põhjustada, samas kui neuroteadus uurib närvisüsteemi ja protsessi, kuidas närvid kontrollivad impulsse ja käitumist. Selle interdistsiplinaarse teaduse üks peamisi eesmärke on teha lõplikud järeldused seoste kohta teatud ravimite ja nende mõju ajule, et töötada välja uusi ravimeid vaimse tervise seisundite ja neuroloogiliste häirete raviks.
Aju kontrollib impulsse neurotransmitterite liikumise kaudu kogu kehas. Neurotransmitterid on kemikaalid, mis vastutavad impulsside vallandamiseks sõnumite edastamise eest kogu keha närvirakkudele. Arvatakse, et häireid ülekandeprotsessis soodustavad vaimse tervise seisundid, samuti sellised seisundid nagu epilepsia ja Parkinsoni tõbi, mis põhjustavad motoorsete oskuste talitlushäireid. Neuropsühhofarmakoloogia eesmärk on üldiselt uurida, kuidas erinevad ravimid mõjutavad neurotransmitterite toimimist, et leida uusi ravimeid erinevate neuroloogiliste seisundite raviks.
Neuropsühhofarmakoloogia uuringud keskenduvad peamiselt mitmesugustele vaimse tervise seisunditele. Nende hulka võivad kuuluda psühhootilised häired, nagu skisofreenia, mille puhul inimene reaalsusest täielikult eemaldub, või meeleoluhäired, nagu depressioon või bipolaarne häire. Söömishäired nagu anoreksia ja buliimia, aga ka unehäired ja ärevushäired on sageli ka uute ja tõhusamate ravimite uurimise teemaks.
Neuropsühhofarmakoloogia üks keskseid aluseid on uurimine, kuidas ravimid mõjutavad aju ning kontrollimatuid impulsse ja käitumist. Uuringute käigus jälgitakse üldiselt ravimeid, et teha kindlaks, kas need muudavad kuidagi neurotransmitterite aktiivsust ja põhjustavad seega meeleolu või käitumise muutusi. Tavaliselt välja kirjutatud ravimid, mida sageli regulaarselt uuritakse, on selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI). Seda tüüpi ravimid aitavad stabiliseerida serotoniini – neurotransmitteri, mis vastutab õnne- ja heaolutunde eest ning mille madal tase võib kaasa aidata ärevuse ja meeleoluhäirete tekkele – taset. Sageli ei teata täpselt, kuidas või miks sellised ravimid nagu SSRI-d toimivad, nii et selle interdistsiplinaarse teaduse eesmärk on leida kindlaid vastuseid.
Selle interdistsiplinaarse teaduse kriitikud usuvad, et ajumehhanismide ebanormaalseks muutumise kindlakstegemiseks ei ole tehtud piisavalt lõplikke uuringuid. Nad viitavad sageli neuroloogiliste häiretega seotud uurimistulemuste ebakõladele, näiteks soo, vanuse või geneetika põhjal tehtud erinevatele järeldustele. Kuna teaduse üks peamisi eesmärke on määrata kindlaks bioloogilised aspektid, mis põhjustavad ebanormaalseid ajuimpulsse ja põhjustavad muutusi käitumises, võivad kriitikud väita, et see uurimisvaldkond ei ole osutunud edukaks.