Neuroloogiline defitsiit on funktsionaalne kahjustus, mis on põhjustatud ajuprobleemidest. Mõned näited võivad hõlmata ühe kehapoole nõrkust, koordinatsiooni kaotust ja ähmane kõne. Mis tahes ajukahjustus võib põhjustada neuroloogilisi puudujääke ja patsiendid võivad sündida ka kahjustustega, mis on loote arenguprobleemide tagajärg. Ravi on saadaval olenevalt probleemi olemusest.
Aju kasutab keerulist ahelate seeriat teabe edastamiseks kõigega, alates loogikast kuni kõndimiseni. Kui probleem tekib mööda vooluringi, ei pruugi keha normaalselt funktsioneerida. Sellise defitsiidiga inimesel kas ei tule signaal üldse läbi või rikub aju seda ja tekivad vead. Tahtlike liigutuste korral võib see põhjustada kontrollimatut või nõrka liikumist ning tahtmatute liigutuste ja reflekside puhul võib see tähendada, et midagi ei juhtu üldse või et patsiendil tekivad sellised toimingud nagu hingamine, spasmid.
Insult võib olla neuroloogilise puudulikkuse põhjus, nagu ka kasvajad, degeneratiivsed ajuhaigused ja peavigastused. Sageli on need funktsionaalsed probleemid esimene hoiatusmärk ajuprobleemist ja need võivad ilmneda järk-järgult. Keegi võib hakata kogema vähesel määral kohmakust, mis aja jooksul muutub tõsisemateks probleemideks, nagu kõndimisvõimetus, raskused käte kontrollimisega isegi lihtsate liigutuste tegemiseks ning kõne- ja neelamisraskused.
Kui patsiendil näib olevat neuroloogiline defitsiit, võib meditsiiniline pildistamine olla kasulik ajukahjustuse tuvastamiseks ja selle väljaselgitamiseks, millised rajad ei tööta korralikult. Arst võib läbi viia ka füüsilise läbivaatuse, paludes patsiendil asjassepuutuvat kehaosa liigutada ja jälgida, kui hästi patsient suudab toimida. Arst saab määrata neuroloogilise defitsiidi allika ja alustada raviplaani koostamist. See võib hõlmata algpõhjuse käsitlemist, nagu ajukasvaja eemaldamise operatsioon, aga ka selliseid asju nagu füsioteraapia toimimise ja oskuste parandamiseks.
Progresseeruv neuroloogiline defitsiit võib muutuda invaliidistavaks. Patsient, kes ei saa paraneda, võib vajada abi või isikliku abistaja abi, kuna mõned ülesanded muutuvad raskemaks. Mõned probleemid, nagu neelamisraskused, võivad samuti kujutada endast ohtu tervisele; patsientidel võib olla suurem risk aspireerida toiduga või oksendada ning neil võivad tekkida tüsistused, nagu kopsupõletik. Oluline on patsienti regulaarselt hinnata, et kontrollida sekundaarsete probleemide varajasi hoiatusmärke, et tagada patsiendi õigeaegne ravi.