Neurokognitiivne kahjustus on tõsine seisund, mida iseloomustab inimese vaimsete võimete järkjärguline kadumine aja jooksul. Neurokognitiivse kahjustuse nähud, mida sageli nimetatakse lihtsalt dementsuseks, ei piirdu ainult mälukaotusega. Inimestel on sageli raskusi teabe sõnastamise ja töötlemisega, samuti käitumis- ja suhtlemisraskusi. Dementsuse ravi sõltub täielikult inimese sümptomitest ja hõlmab tavaliselt ravimteraapiat.
Põhjalik füüsiline läbivaatus ja haiguslugu on neurokognitiivse kahjustuse kinnitamiseks hädavajalikud. Inimestele, kellel on raskusi teabe töötlemisega, tehakse hulk teste, et hinnata nende intellektuaalseid võimeid, sealhulgas keele-, arutlus- ja mäluoskusi. Samuti võib läbi viia psühhiaatrilised ja laboratoorsed testid. Ei ole harvad juhud, kui mõned neuroloogilised testid, sealhulgas aju pildistamise testid, tehakse muude seisundite, nagu insult või kasvaja, välistamiseks.
Muutused ajukeemias, mis aitavad kaasa dementsuse sümptomite ilmnemisele, on sageli pöördumatud. Degeneratiivseks seisundiks peetavat neurokognitiivset häiret võib vallandada mõni haigusseisund, nagu HIV/AIDS ja Parkinsoni tõbi. Dementsust võivad põhjustada ka füsioloogilised muutused ajus, sealhulgas arterite ahenemine ja närvifunktsiooni kaotus. Kõige laiemalt tuntud neurokognitiivsete häirete vorm on Alzheimeri tõbi, mis mõjutab eelkõige arutlusvõimet ja mälu.
Neurokognitiivsete häiretega inimestel ei pruugi alguses ilmneda mingeid väljendunud sümptomeid. Kuigi mälukaotus on üks klassikalisi dementsuse tunnuseid, pole see ainus märk. Ajufunktsiooni halvenedes on inimestel raskusi oma mõtete sõnastamisega ning nad ei suuda teavet õigesti töödelda ja säilitada. Suutmatus end väljendada võib põhjustada frustratsiooni ja käitumisprobleeme, mis mõjutavad sotsiaalseid olukordi ja inimestevahelisi suhteid. Kuna ajufunktsioon jätkuvalt väheneb, kogevad mõned inimesed hallutsinatsioone, paranoiat ja isiksuse muutusi.
Kui dementsuse tunnuseid eiratakse, on sageli ohus inimese iseseisvus ja turvalisus. Neurokognitiivsete häiretega inimesed kaotavad järk-järgult võime enda eest hoolitseda. Ei ole harvad juhud, kui dementsus unustab duši all käia, süüa või ravimeid võtta. Kui inimene kaotab suhtlemisoskuse, muudab see tema olukorra veelgi keerulisemaks. Dementsuse hilisemates staadiumides on sageli vaja kolmanda isiku sekkumist, et aidata isiku eest hoolitseda.
Esialgu pärast diagnoosimist hõlmab dementsuse ravi ravimteraapiat haiguse progresseerumise aeglustamiseks. Sümptomite leevendamiseks kirjutatakse sageli välja ajukeemiat reguleerivaid ravimeid, näiteks koliinesteraasi inhibiitoreid nagu Aricept. Olenevalt seisundist võidakse anda ka antidepressante. Dementsusega inimesi ja nende perekondi julgustatakse sageli liituma tugirühmaga, et neid haigusseisundi kohta harida, luua tugivõrgustik ja edendada tervislikke toimetulekuoskusi.