Netoarveldus on protseduur või protsess, mida pangad ja muud finantsasutused kasutavad kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul tehtud tehingute kumulatiivse kogusumma kindlaksmääramiseks. Tavaliselt määratakse seda tüüpi arveldus iga tööpäeva kohta. Netoarvelduse kindlaksmääramiseks kasutatav protsess hõlmab nii vaatlusalusel perioodil toimuva krediidi- kui ka deebettegevuse arvestamist.
Netoarvelduse määramisel kasutatavat täpset protsessi reguleerivad nii üldtunnustatud raamatupidamisprotseduurid kui ka kõik kehtivad valitsuse eeskirjad. See tähendab, et kuigi üldine protsess võib igas riigis olla sarnane, on võimalik mõningane väike erinevus, mis on tavaliselt tingitud sellest, et teatud tüüpi finantstehing on sellel konkreetsel tööpäeval hõlmamisest vabastatud. Enamasti, kui kaasamine hilineb, arvestatakse tehingut järgmisel perioodil.
Netoarvelduse töötlemise põhivalem on tuvastada kõik päeva jooksul tekkinud krediidid, millele järgneb kõigi samal perioodil toimunud deebettide tuvastamine. Seejärel arvatakse deebetid kreeditidest maha, andes arvu, mis kajastab kas netodeebetpositsiooni või netokrediidipositsiooni. Riikides, kus teatud tüüpi riiklikku pangandussüsteemi haldab föderaalvalitsus, krediteeritakse kõik vahendid, mis kuuluvad pangale pärast netoarvelduse tuvastamist, selle asutuse reservkontole. Seda protsessi järgitakse Ameerika Ühendriikides, kusjuures neid reservkontosid jälgib Föderaalreservi Pank.
Netoarveldusstrateegiat saab kasutada ka muudes seadetes, kus on levinud erinevat tüüpi elektroonilised maksesüsteemid. Siin on fookuses eri tüüpi pankadevaheliste tehingute arveldamine ning see aitab luua baasi nende asutuste reservikontode vahel, kes osalevad süsteemis mingisuguse arvelduskoja kaudu. Elektrooniliste vahenditega (nt deebetkaardid ja veebipõhised rahaülekanded) toimuva kaubanduse kasv on suurendanud netoarveldusülesande haldamise järjepidevuse säilitamise väärtust, kuna see protsess nõuab iga tööpäeva jooksul toimuva tehingu kontrollimist. Netoarvelduse kõrvalhüve on see, et kreedit- ja deebetarvestuse hindamisel võidakse tuvastada konteerimisel esinevad vead, näiteks ülevõtmised või ebatäpsed kontonumbrid, mis võimaldab probleemid lahendada enne järgmise tööpäeva saabumist.