Neoklassikaline muusika ehk uus klassikaline muusika on muusikastiil, mis ammutas inspiratsiooni klassikalise muusika traditsioonilistest elementidest, sealhulgas emotsionaalsest vaoshoitusest, tasakaalust, korrastatusest ja selgusest. Esimese ja II maailmasõja vahelisel ajal populaarne muusika oli romantilise perioodi palju vähem formaalse ja emotsionaalsema muusika ümberlükkamine. 20. sajandi esimesel poolel heliloojate kirjutatud neoklassikalise muusika eesmärk oli taastada side muusikatraditsiooniga pärast 20. sajandi alguse muusikaliste eksperimentide lainet. Heliloojad ei tahtnud eirata klassikajärgseid arenguid muusikas, vaid soovisid taastada selge vormi, tonaalse keskme ja meloodilise elemendi. Nad lisasid klassikalisele struktuurile kaasaegsemaid kromaatilisi elemente, dissonantsi kasutamist ja mitmekesist rütmi, mis oli välja töötatud klassikalisest perioodist alates.
Üks esimesi teoseid, mida võib nimetada neoklassikaliseks muusikaks, oli Sergei Prokofjevi Sümfoonia nr 1 D-duur, mille helilooja nimetas klassikaliseks sümfooniaks. See 1917. aastal kirjutatud teos oli neljas osas Franz Joseph Haydni sümfoonia stiilis, kuigi helilooja kasutas klassikalise vormi raames kaasaegseid tehnikaid ja sümfoonia peegeldab helilooja enda kompositsioonihäält. 1920. aastatel komponeeris Igor Stravinski teoseid, mis üldiselt vaatasid tagasi Wolfgang Amadeus Mozarti või Johann Sebastian Bachi stiilile. Nendes teostes kasutati palju väiksemaid muusikalisi koosseise kui tema varem kasutatud suurorkestrid ning kaasati puhkpillid, klaveri- ja kammerorkestrid. Tema neoklassikalise perioodi tähelepanuväärsete teoste hulka kuuluvad Dumbarton Oaks Concerto ja Psalmide sümfoonia.
Stravinski seisukoht oli, et helilooja võimet väljendada oma muusikalist isiksust ei piiranud klassikalise vormi omaksvõtt, vaid et komponeerimine väljakujunenud korra raames võib võimaldada muusikaliste ideede suuremat väljendamist. Kõigil neoklassikalise muusika heliloojatel ei olnud sarnaseid eesmärke ja väga mitmekesise stiiliga heliloojaid on peetud neoklassitsistliku liikumise osaks. Saksa helilooja Paul Hindemith kirjutas 1920. aastatel Bachi ees võlgu kompleksselt kontrapunkti kasutavaid teoseid ning seda muusikat on nimetatud ka neoklassikaliseks.
Muusikat, mis meenutab Bachi ja tema kaasaegsete perioodi, nimetatakse sageli ka neobarokiks. Dmitri Šostakovitš kirjutas prelüüdide ja fuugade komplekti klaverile osaliselt Bachi imetlusest inspireerituna ning seda teost võib nimetada neoklassikaliseks muusikaks, kuigi see on kirjutatud Šostakovitši enda muusikateose kõnepruugis. Šostakovitš kirjutas teoseid ka traditsiooniliste muusikavormide raames, kuna tal tekkisid probleemid omaaegsete poliitiliste autoriteetidega, kes väljendasid arvamust, et osa tema muusikast on laiemale avalikkusele väljas.