Neoklassikaline metal on kitarrile orienteeritud hard-rock muusika vorm, mis kasutab paljusid traditsioonilisest klassikalisest muusikast tuletatud elemente, eriti Bachi, Beethoveni, Mozarti ja mõne muu teoseid. Stiil sai kõige põhjapanevama alguse 1960. aastate lõpus ja saavutas haripunkti 1980. aastate keskel ja lõpus, enne kui muutus üha populaarsemaks. Neoklassikaline metal avaldas suurt mõju hard-rock muusikale tervikuna ja kuigi selle populaarsus lõpuks langes, on selle mõju palju kajasid metalmuusika žanris ja mujal.
Neoklassikalise metalli päritolu võib tegelikult otsida 1960. aastate lõpust, aega, mil heavy metal alles hakkas arenema. Just sel perioodil hakkas populaarseks muutuma progressiivne roki liikumine, muusikastiil, mis ühendas endas džässi ja klassikalise muusika elemente, kombineerides neid tugevate äärtega roki kõlaga. Mõned selle stiili populaarsemad bändid hõlmasid rühmitusi nagu Genesis, Yes ja King Crimson ning selliseid artiste nagu Frank Zappa. See muusika, millel oli märkimisväärne publik kuni 1970. aastate lõpuni, oli teatavasti tehniliselt keeruline ja kompositsiooniliselt keeruline. Mõned selle muusikastiili helid mõjutasid kas otseselt või kaudselt paljusid heavy metal artiste.
Enamik muusikaeksperte nõustub, et esimene tõsine klassikalise muusika ja heavy metali inkorporeerimine oli teerajaja heavy metal grupi Deep Purple mõnes teoses. Bändi kitarrist Ritchie Blackmore ja organist Jon Lord tundsid mõlemat huvi klassikalise muusika vastu, mille nad lõid paljudesse oma lauludesse, sageli selleks, et luua sünge ja hukatuslik meloodiaõhkkond. Deep Purple oli populaarne ja lõppkokkuvõttes väga mõjukas paljudele teistele gruppidele. 1970. aastate jätkudes jätkasid sellised grupid nagu Iron Maiden ja The Scorpions raskemetalli muusika loomise traditsiooni klassikaliste elementide lisamisega.
Kitarristide, nagu Ritchie Blackmore ja Michael Schenker, tehnilised vägiteod olid juba muutnud neoklassikalise metali väga kitarrile orienteeritud liikumiseks ja see muutus veelgi tõepärasemaks 1980. aastatel. Kitarrist Randy Rhoadsi ja Ozzy Osbourne’i töö koos Rootsi metal-kitarristi Yngwie Malmsteeni teedrajava tööga aitasid lõpuks viia neoklassikalise metal-liikumise tehniliste tippude uutele kõrgustele. Mõnes mõttes võib öelda, et neoklassikalise metal-liikumise mõjukaim tahk oli just kitarri vallas. Paljud 1980. aastate neoklassikaliste kitarristide tehnilised saavutused ja stiilielemendid said lõpuks hard-rocki ja heavy metal kitarri repertuaari standardseks osaks. Mitmed grupid jätkasid järgnevate aastakümnete jooksul neoklassikalise metali aspektide tõrjumist ja selle stiili kajasid on muusikas kuulda erinevatel esinejatel, sealhulgas progressiivse metalliga kollektiividel nagu Dream Theater ja muudel rasketel esinejatel, nagu Avenged Sevenfold.