Nelja juhtmega vooluring on defineeritud kui kaks paari kahest sidejuhtmest, mis võimaldavad signaalide edastamist mõlemas suunas samaaegselt. Samaaegset suhtlust nimetatakse täisduplekssüsteemiks, kus kaks inimest saavad korraga rääkida ja olla kuulda. Paljud kodu- ja äriandmeliinid kasutavad neid ahelaid andmeedastuse optimeerimiseks. Elektriahelat, mis annab seadmele nii 120- kui 240-voldise toite, kasutades kahte kuuma või voolu juhtivat juhet, samuti nulli ja maandust, nimetatakse ka neljajuhtmeliseks vooluringiks.
Tavalised kodutelefoniseadmed kasutavad häälkõnede jaoks kahejuhtmelisi ahelaid. Vestlused võivad toimuda mõlemas suunas, kuid tavaliselt võib ühe kahejuhtmelise liini külge ühendada vaid mõned telefonid. Andmeside oleks seda tüüpi vooluringides piiratud.
Kahe juhtme lisamine nelja juhtmega vooluringi loomiseks võimaldab süsteemil saata andmeid kahe juhtmega ühes suunas arvutisse või modemisse ja võtta vastu andmeid seadmest kahe teise juhtmega. Andmeedastuskiirus paraneb oluliselt vähemate vigade ja signaalikadude tõttu. Seda süsteemi nimetatakse täisdupleksliiniks, mis on levinud alates 1980. aastatest selliste andmesüsteemide puhul nagu Integrated System Digital Networks (ISDN). Kuna nõudlus andmesidekiiruse järele kasvas, laienesid digitaalsed süsteemid Etherneti digitaalsüsteemideks, mis on neljajuhtmeline ahelapaar ehk kaheksa juhtmest, mis suudavad hallata kõne- ja andmesidet.
Kahejuhtmelisel liinil töötav digitaalne andmesüsteem on digitaalne abonendiliin (DSL). See süsteem kasutab kõne- ja andmesidet ühe juhtmepaari kaudu, edastades kahte erinevat sagedust. Tavaliselt paigaldatakse igale telefonile filter, et vältida kõrgema sagedusega andmesignaali moonutusi. Signaalikadude tõttu vahemaa tagant ei pruugi DSL olla saadaval piirkondades, mis on telefonifirma saateseadmetest liiga kaugel.
Kuni 20. sajandi lõpuni ehitati sidesüsteeme mittejuhtiva isolatsiooniga kaetud vasktraatidega. Kuna Internet kasvas ja andmenõudlus kasvas, olid võrgud üha piiratumad ja edastuskiirused olid ohus. Võrguettevõtted hakkasid traatvõrke esmalt konverteerima koaksiaalkaabliteks, seejärel fiiberoptikateks, mis on võimelised kandma rohkem andmeid, kasutades läbi klaaskiu edastatavat laservalgust. Kodu- ja ärikasutajad said tellida erinevatelt ettevõtetelt internetiteenuse ning tuua kaabel- või fiiberoptilise tehnoloogia otse majja.
Neljajuhtmeline ahel asendati kaabli- ja fiiberoptiliste süsteemidega, et edastada kasutajatele andmeid. Hoone sees kasutati aga neljajuhtmelist ühe- või mitmeahelalist vooluringi laialdaselt 21. sajandil. Traadita andmevõrke saab kasutada, kuid andmeturbe pärast muretsevad ettevõtted või üksikisikud võivad andmevarguse ohu minimeerimiseks siiski valida juhtmega võrgu.