Nelja aluse teooria on üks paljudest hobusekasvatuse maailma teooriatest, mille eesmärk on täiendada hobuse ajalugu, täites lünki teadmistes ja selgitades, kuidas hobused arenesid oma kaasaegseks kodustatud vormiks. Oluline on meeles pidada, et nelja aluse teooria on ainult teooria ja tulevikus võivad ilmneda tõendid, mis sellele vasturääkivad. Kaasaegse koduhobuse evolutsiooni kohta on ka konkureerivaid uskumusi, millest mõned on vastuolus nelja aluse teooriaga.
See teooria viitab sellele, et kõik kaasaegsed koduhobused põlvnevad ühest neljast põhivarust, millel on vastusena nende keskkonnale välja kujunenud ainulaadsed füüsilised omadused. Nelja aluse teooria kohaselt tekkisid kaasaegsed hobused Euroopast, Aasiast ja Lähis-Idast, kusjuures nelja aluse “protohobused” moodustasid kõigi kaasaegsete hobusetõugude aluse Shetlandi ponist Clydesdale’i tõugudeni.
Vaieldakse selle üle, kas neli alustõugu olid tegelikult eraldi hobuseliigid või alamliigid, mis tähendab, et nad võisid ristuda. Teooria kohaselt olid Euroopas tekkinud neli protohobuste tüüpi: metsahobused, veohobused, idamaised hobused ja tarpanhobused. Kõik need hobused oleksid teistest alustest erinevad. Võib tuua arvukalt näiteid, mis sobivad igasse kategooriasse, kuigi inimesed võivad ka väita, et nelja aluse teooria on tagasikujund, mis tugineb iidsete hobuste seletamisel tänapäevastel hobustel, mitte vastupidi.
Nelja aluse teooria üle arutledes nimetatakse metsahobuseid mõnikord ka soojaverelisteks, kuna inimesed usuvad, et nad kohanesid Kesk-Euroopa metsakeskkonnaga. Süvise alamliik arenes välja Põhja-Euroopa niiskes ja külmas keskkonnas toimetulemiseks väikese jässaka kehaga, mis oli kaetud karvaste juustega, samas kui idamaine tüüp arenes välja Lähis-Ida kuivades ja põuas kõrbetes, muutudes pikaks, saledaks ja energiliseks. Tarpan arenes välja nii, et see talub Põhja-Aasia külma ja kuiva maailma, olles väike, vastupidav ja mõnevõrra karvas.
Nelja aluse teooria pooldajad väidavad, et see võib üsna kenasti seletada tänapäevaste kodustatud hobuste uskumatut mitmekesisust ning allesjäänud metsikute hobuste varud kinnitavad seda. Siiski võib bioloogias olla ohtlik teha oletusi ainult olemasoleva kaasaegse teabe põhjal, kuna evolutsioon võib olla äärmiselt keeruline ja meil võib mõistatuses puududa üks oluline võti.