Nekrofoobia on valdav hirm surnud asjade või surmaga seotud asjade ees. Selle seisundiga inimesed kogevad sageli tugevat ärevust ja hirmu, samuti füüsilisi sümptomeid, nagu higistamine, värisemine ja iiveldus, kui nad puutuvad kokku surmaga seotud asjadega, näiteks surnukeha, surnuaia või matusebürooga. Nekrofoobial pole ühte kindlat põhjust, kuid raviga on võimalik sümptomeid vähendada.
Sümptomid
Nagu kõik foobiad, on ka nekrofoobia irratsionaalne hirm. See erineb lihtsast murest surma pärast või murelikest imestustest selle üle, mis juhtub siis, kui inimene sureb; pigem on see hirm või ärevus nii kaugele, et see muutub kurnavaks ja mõjutab inimese igapäevaelu. Seda haigust põdev inimene võib karta, et kõikjal on laipu või et ta leiab surnukeha. Tal võib tekkida paanikahood, kui ta puutub kokku asjadega, mis meenutavad talle surma, nagu kirik, hauakivi või looma surnukeha. Paanikahoo sümptomiteks on suukuivus, kiire pulss, hingamisraskused ja tugev higistamine. Unetus on veel üks levinud sümptom, kuna inimene ei saa surmamõtteid peast välja.
Nekrofoobsetel inimestel võib tekkida palju muid hirme, nagu hirm kodust lahkumise ees, sest surnud asjadega kohtumine tundub tõenäolisem väljas, hirm vägivaldse rünnaku või seksuaalse rünnaku ees või hirm kõrguse või suletud ruumides viibimise ees. Selle seisundiga inimestel on sageli raskusi sellistel üritustel nagu matustel osalemisega ja sellistes olukordades võivad tekkida tõsised ärevussümptomid. Samuti on mitmeid käivitajaid; mõned nekrofoobid võivad tunda ärevust ainult surnuaia läheduses, samas kui teised võivad õudusfilme vaadates tunda suurt stressi.
Põhjustab
Nekrofoobial pole ühte kindlat põhjust, kuid mõnel inimesel tekib see pärast kellegi või millegi surma nägemist või pärast lapsepõlves traumaatilisel matusel osalemist. Ootamatu või sunnitud kokkupuude inimese surnukeha või surnud loomaga võib mõnel inimesel selle foobia põhjustada. Varasemate kogemuste ja selle hirmu kujunemise vahel võib olla otsene põhjus ning vanemad peaksid sellega arvestama, kui nad peavad aitama lapsel lähedase surmast taastuda. Lapse sundimine näiteks lahtise puusärkiga matustel ei pruugi olla hea mõte, kuigi see ei põhjusta alati inimesel nekrofoobiat.
Mõned inimesed usuvad, et hirm surma ja asjade suremise ees on muutunud tänapäeva maailmas palju liialdatumaks, kuna enamik inimesi on kaotanud surma loomuliku olemasolu oma elus. Varem surid inimesed sageli kodus ja surnukehad valmistas perekond matmiseks ette; puusärk võib kodus istuda mitu päeva, samal ajal kui inimesed tulevad austust avaldama. Tänapäeval juhtub seda harvemini ja enamik inimesi lääne ühiskondades sureb haiglas, eemaldades tõhusalt surma igapäevaelust.
Ravi
Kuna nekrofoobial pole ühte põhjust, ei ole ka selle vastu kõigile sobivat ravi. Terapeudid saavad kasutada mitmeid tehnikaid, et aidata inimesel ületada selle foobia aspektid, mis takistavad tal normaalset elu elada. Desensibiliseerimisteraapia toimib nii, et patsient paljastab järk-järgult nende asjadega, mida ta kardab, lootes, et need tunduksid vähem hirmutavad. Kognitiivset käitumisteraapiat saab kasutada ka selleks, et aidata inimesel oma mõtteid kontrollida ja vaadata neid asju, mis hirmu vallandavad erinevalt. Psühhiaatrid võivad välja kirjutada ärevusevastaseid ravimeid või antidepressante, mis võivad aidata vähendada paanika sümptomeid.
Nekrofoobia ja tanatofoobia
Seda seisundit aetakse sageli segi tanatofoobiaga, mis on hirm surra. Neid kahte terminit kasutatakse mõnikord vaheldumisi, eriti kuna neil on palju samu põhjuseid ja käivitajaid. Tanatofoobia ei ole sama, mis üldine ärevus surma ees või “eksistentsiaalne äng”, mis on konkreetse põhjuseta hirm või hirm; see on konkreetne, irratsionaalne hirm, mille puhul patsiendil tekib oma surma idee kinnisideeks nii kaugele, et ta ei saa enam elus normaalselt toimida. Tanatofoobia all kannatavatel inimestel võib tekkida ka nekrofoobia ning sümptomid ja ravi on sageli väga sarnased.