Neerukivid on väikesed kristalliseerunud materjali tükid, mis jäävad neerudesse, põide või kuseteedesse kinni. Neerukivi võib olla äärmiselt valulik ja patsient ei pruugi sellest ilma abita väljuda. Neerukivide ehk neerukivide vastu võitlemiseks on saadaval mitmesuguseid ravimeetodeid, samuti on saadaval valuvaigistid, mis aitavad inimestel kaasneva valuga toime tulla.
Ligikaudu iga kümnes inimene kogeb mingil eluperioodil neerukivi. Mitmed asjad näivad suurendavat neerukivide tekke riski, sealhulgas dehüdratsioon, toitumine ja teatud haigusseisundid, nagu podagra, diabeet, kõrge vererõhk ja ärritunud soolehaigus. Kõigil juhtudel moodustub kivi, kui mineraalid, mis tavaliselt looduslikult välja sadestuvad, konglomeraate, moodustades erineva suurusega kristalliseerunud massi.
Väike neerukivi võib suhteliselt edukalt läbida, mõnikord saab patsient probleemist teadlikuks alles siis, kui kivi liigub mööda kusejuhat alla põide ja kusitist välja. Muudel juhtudel, nagu suured sarvikivid, mis võivad päris suureks minna, võib neerukivi põhjustada tugevat valu, kuid see ei liigu iseenesest. Suured neerukivid tuleb eemaldada meditsiinilise abiga, olgu selleks siis stent, mis paigaldatakse, et kivi loomulikul teel välja langeks, või operatsioon, mille käigus eemaldatakse hambakivi käsitsi.
Inimesed on neerukividega tegelenud väga pikka aega ja litotoomia ehk neerukivide eemaldamine on üks vanimaid teadaolevaid kirurgilisi protseduure. Anesteesiaeelsetel aegadel oleks valu olnud märkimisväärne ja sisemise anatoomia ebatäiusliku mõistmise tõttu keeruline, kuid sageli oli hambakivist tingitud valu nii tugev, et patsiendid olid valmis riskima. 20. sajandiga arenesid välja mitmed valutute ja vähese valuga tehnikad, sealhulgas sellised asjad nagu kehaväline lööklaine litotripsia, mille käigus kivid purustatakse ultraheliga nii, et need lähevad kehast läbi.
Inimesed teavad tavaliselt neerukivi olemasolust, sest see põhjustab iseloomulikku kõhuvalu ja krampe, eriti kui see liigub neerust välja kuseteedesse. Sagedased sümptomid on urineerimisraskused, veri uriinis ja tugev valu alakõhus. Kivi saab diagnoosida arst meditsiinilise pildistamise abil ning arst saab anda ravisoovitusi lähtuvalt hambakivi suurusest ja asukohast.