Nearshore allhange ehk nearshoring on äritegevuse allhange puhul rakendatav tava, mis on kohandatud kalatööstusest. Idee luua kalda lähedal asuvaid töökohti inimestele, kes ei ole pärit ettevõtte asukohariigist, on vana tava. Viimasel ajal on kaldalähedane allhange siiski vähem seotud kalda ja vetega ning seda teevad sagedamini ettevõtted, kes loovad töökohti nende riikidega piirnevates või nende vahetus läheduses asuvates riikides.
Lähipiirkonna allhangel on nii eeliseid kui ka puudusi. Ettevõtete jaoks on mõned eelised see, et nad saavad palgata töötajaid, kes töötavad madalama palgaga kui töötajad nende peamises äririigis. Lisaks võib sellesse riiki reisimisel raha säästa selle ettevõtte lähedus, kellele tööd tellitakse. Kui ettevõtte töötajad peavad sageli reisima, et jälgida ettevõtte sisseostetavaid sektoreid, võib see kokkuhoid olla märkimisväärne.
Alati ei ole nii, et lähipiirkonna allhange aitab ettevõtetele raha kokku hoida. Ameerika ettevõtted, kes tellivad töökohti Kanadasse, võivad maksta umbes sama palju kui Ameerika töötajate eest. Sel juhul võib eeliseks olla eelkõige see, et need avavad kaubavahetuse kahe riigi vahel, tekitades Kanadas nõudluse Ameerika toodete järele ja vastupidi. Seda meetodit kasutavad ettevõtted kalduvad sagedamini tegema seda riikidega, kus palgad on madalamad. See ei pruugi olla kaubandusele nii kasulik, kuna sellised riigid ei pruugi olla võimelised endale lubama Ameerika toodete hinda, kuid ettevõtted väidavad, et vaesemate riikide allhange allhanke kaudu võimaldab neil Ameerika tarbijatele madalamaid hindu pakkuda.
Teine pool nearshore’i allhanke puhul on tööotsijate finantspilt riigis, kus ettevõte asub. See on olnud USA töötajate tavaline kaebus, eriti kuna rohkem tehnilisi töid, nagu infotehnoloogia töökohti, tellitakse allhanke korras. Seda tüüpi allhange allhanke kaudu võib kaasa tuua vähem töövõimalusi USA töötajatele ja ka madalama palgaastme, kuna nad ei konkureeri mitte ainult Ameerika töötajatega, vaid ka välismaalastest töötajatega, kes teevad tööd odavamalt. Mitte kõik allhanget teostavad ettevõtted ei kasuta nearshoringut ja kõik ettevõtted, kes seda teevad, kipuvad saama töötajatelt kriitikat valdkondades, kus töökohad on kadunud, nagu terasetööstus, infotehnoloogia, ettevõtete abitelefonid, autoehitus jms.
Mõned ettevõtted kasutavad kaldalähedaste allhangete puhul keskteelist lähenemisviisi. Nad tellivad mõned töökohad allhanke korras lähiriikidesse, et säästa raha ja elavdada naaberriikide majandust, mis võib soodustada kaubavahetust. Sellised ettevõtted hoiavad aktiivset tööjõudu ka oma riigis. Kuid isegi selle lähenemisviisi suhtes on endiselt muret ja kriitikat.
Näiteks muretsevad mõned oma teabe turvalisuse pärast, kui see edastatakse teiste riikide inimestele. Teise riigi telefonioperaator ei pruugi krediitkaarditeabe kaitsmisel olla nii hoolikas kui kaaskodanik (kuigi see pole ilmselgelt alati nii). Suurte tehnoloogiate allhankega tegelevate ettevõtete jaoks on veel üks elujõuline murekoht autoriõiguste ja patendiõiguste rikkumise võimalus naaberriigis, kus autoriõigusi ja patente võib olla raske jõustada.
Hiljutine samm Ameerika lähenemisviisis mis tahes tüüpi allhangete osas on soovitus, et USA-s töökohti säilitavatele ettevõtetele tuleks anda maksusoodustuste kaudu rahalisi stiimuleid. See mõttekäik viitab veelgi sellele, et ettevõtted, kes tellivad allhankega töökohti, mis võivad seaduslikult olla Ameerika töötajatel, võivad olla maksustatud kõrgemate maksudega, mis tühistab allhanke eelised. Selle taktika vastu seisjad väidavad, et see tooks kaasa paljude ameeriklastele pakutavate kaupade ja teenuste hindade tõstmise ning oleks lõppkokkuvõttes tarbijale kahjulik. Selle plaani pooldajad vaidlevad vastu, et väga raske on olla tarbija, kui ei leia oma erialal tööd.
SmartAsset.