Psühholoogias on naudingu põhimõte osa Sigmund Freudi psühhoanalüütilisest teooriast, mis hõlmab alateadlikku või alateadlikku motivatsiooni. Freudi järgi on id meele osa, mis otsib naudingut ja on instinktiivne. Kui mõistuse egokomponent püüab id-d realistlikult ja arukalt kontrolli all hoida, siis id ise ei ole võimeline olema ratsionaalne, vaid ainult ennast rõõmustav. Kahes essees, mille Freud alustas 1920. aastal, “Teispool naudingu printsiipi” ja “Ego ja Id” kirjeldab ta oma psühhoanalüütilisi kontseptsioone.
Freudi naudinguprintsiibi kontseptsiooni mõjutas suuresti Aristotelese teos “Füüsika”, mis kinnitab, et inimesed, nagu ka loomad, on instinktiivselt suunatud otsima rahuldust ja vältima valu. Aristoteles ütleb, et see, mis eraldab või peaks eraldama inimesi loomadest, on “ratsionaalne põhimõte”. Aristotelese järgi, kuigi nii inimesed kui ka jõhkrad on loomupäraselt ajendatud nälja, janu ja seksuaaltungide rahuldamist otsima, ei pea ega tohikski inimesi need instinktiivsed vajadused moraalselt suunata. Inimeste „ratsionaalne põhimõte” tasakaalustab ürgset naudingut ilma moraalita.
Freudi psühhoanalüütilise lähenemisviisi kohaselt tasakaalustab ego id, et takistada inimestel muutumast täiesti isekaks ja ennasthävitavaks. Esmaseid tungisid on võimalik tasakaalustada terve mõistusega. Arukas mõte võib välistada naudinguprintsiibi kontrolli. Kui ego on organiseeritud ja ratsionaalne, siis id on organiseerimatu ja impulsiivne.
Freudi id ja ego teoorias on mõistuse töös osalev kolmas seade superego. Superego läheb rahuldust otsiva ID haldamisel sammu kaugemale egost. Selle asemel, et olla üksi mõistuse hääl, on see ka kriitiline. Superego tekitab süütunnet või ärevust, kui id-i naudinguprintsiip läheb liiga kaugele, näiteks kui isik petab oma abikaasat. Sel viisil on superego “moraalne printsiip”, samas kui ego on “reaalsusprintsiip” ja id on “naudingu printsiip”.
ID-d tasakaalustavad nii ego kui ka superego, nii et naudingutungi juhib mõistus ja moraal. Uuringud on toetanud Aristotelese ja Freudi väidet, et loomadel ei ole loomulikku enesekontrollivõimet nagu inimestel. Kui inimeses puudub tasakaal, puudub inimesel enesekontroll või see on piiratud ja sageli ei suuda ta oma impulsse kontrollida. Tuleb märkida, et mitte kõik inimesed ei usu naudingu põhimõtte tasakaalu. Näiteks hedonism on filosoofia, mis põhimõtteliselt väidab, et nauding valu üle on iseenesest hea.